tulevikus
kohvi tassi taga möödub lõuna, vaatan aknast väja ja unistan, vaatan akna taga asuvat Lydia Koidula puud, puu okste vahel on pesa, varese või haraka oma. Päike paistab läbi valgete pilvede, rohi on kollakas, hakkab tärkama, rohetuma. Vaatan taskurätile kritseldatud eelarvet, 18500-, tort 1100(kommentaariga palju)... mitte midagi ei oska õelda ega mõelda, olen täiesti rahul ja rahulik, ei taha midagi st. ei taha mõelda millegile, mida tahaks ... lihtsalt vaatan aknast välja, näen aknateta maja ja haraka või varese pesa, see on seal alati olnud ... nii palju kui mina mäletan, aga ma ei mäleta ennast seda sedasi vaatmas, ma ei mäleta üldse ennast midagi sedasi vaatamas,,, valasin suhkrut anumasse, millel on kirjutatud NÄMM, ja taipasin, et ma ei meeldi inimestele, aga see polegi tähtis, see taipamine ei loe, varese või haraka pesa on ikka alles, rohi on ikka veel kollane ja hakkab vaikselt rohetuma ning päikegi paistab valge pilve tagant ... see ei loe, taipamine.
