emadepäev
Saatsin emale emadepäevaks kirja,
Tsau..
Me tihti unustame tuua teile lilli
ja teie muredest ei iial südant valuta.
Kes ütleb: "Tasuda ehk emale ta suudab kõik vaevad",
see valetab...
aga,
Mu ema silmis
on päikeselaik.
Mu ema juuksed
kui merevaik.
Mu ema musil
on maasikamaik
ja tema süles
on parim paik!
Ilusat Emadepäeva !
Jaan :)
... olla pisara silmi toonud :S ...
Tahtsin eile suitsu osta, läksingi poodi, panin selga oma kulutatud teksatagi samasuguste pükside ning plätudega, valged sokid. Kõndisin mööda Pepleri tänavat, vihma oli sadanud, vihm on looduse jaoks nagu nutt inimese jaoks, vihm puhastab, teeb värskeks, päästab ilu põua lämmatavast haardest, ilu lõhnad tolmu kõikematvast katvusest ... värske oli, vaatamata nohule tundsin kerget sireli, elupuude, kuuskede, jalakate, lillede, muru, kõikvõimalike muude põõsaste ja puude patareisid laadivat lõhna, energiat, puhast jõudu loodusest, vabaks saanud loodusest, vihm oli ära pesnud kõik valu ja haavad, vihm tegi maailma, Tartu, minu maailma nooreks, elavaks, tugevaks, et tõusta, et uuesti tolmuma hakata, Tartu nuttis eile, mina ei nutnud ... mina nutsin viimati päris ammu, ma ei oska nutta, ma ei taha nutta(mehed ei nuta, arvatavasti selle pärast), kunagi väga ammu lubasin endale, et ma ei nuta kunagi, teised peavad seda minu eest tegema. Kõik on värske ja puhas, pisaratest pühitud puud sätendavad päiksekiirte saatel, ärkavad ja kasvavad, kõik läheb edasi, ainult edasiminemise pärast, minagi lähen edasi, siiski mitte edasiminemise pärast, mina lähen suitsu pärast ning natukese aja pärast on kogu lõhnade laadiv maailm kadunud, lukus minu jaoks.
Tsau..
Me tihti unustame tuua teile lilli
ja teie muredest ei iial südant valuta.
Kes ütleb: "Tasuda ehk emale ta suudab kõik vaevad",
see valetab...
aga,
Mu ema silmis
on päikeselaik.
Mu ema juuksed
kui merevaik.
Mu ema musil
on maasikamaik
ja tema süles
on parim paik!
Ilusat Emadepäeva !
Jaan :)
... olla pisara silmi toonud :S ...
Tahtsin eile suitsu osta, läksingi poodi, panin selga oma kulutatud teksatagi samasuguste pükside ning plätudega, valged sokid. Kõndisin mööda Pepleri tänavat, vihma oli sadanud, vihm on looduse jaoks nagu nutt inimese jaoks, vihm puhastab, teeb värskeks, päästab ilu põua lämmatavast haardest, ilu lõhnad tolmu kõikematvast katvusest ... värske oli, vaatamata nohule tundsin kerget sireli, elupuude, kuuskede, jalakate, lillede, muru, kõikvõimalike muude põõsaste ja puude patareisid laadivat lõhna, energiat, puhast jõudu loodusest, vabaks saanud loodusest, vihm oli ära pesnud kõik valu ja haavad, vihm tegi maailma, Tartu, minu maailma nooreks, elavaks, tugevaks, et tõusta, et uuesti tolmuma hakata, Tartu nuttis eile, mina ei nutnud ... mina nutsin viimati päris ammu, ma ei oska nutta, ma ei taha nutta(mehed ei nuta, arvatavasti selle pärast), kunagi väga ammu lubasin endale, et ma ei nuta kunagi, teised peavad seda minu eest tegema. Kõik on värske ja puhas, pisaratest pühitud puud sätendavad päiksekiirte saatel, ärkavad ja kasvavad, kõik läheb edasi, ainult edasiminemise pärast, minagi lähen edasi, siiski mitte edasiminemise pärast, mina lähen suitsu pärast ning natukese aja pärast on kogu lõhnade laadiv maailm kadunud, lukus minu jaoks.
