Õnn vol. 2
Nad olid noored ja mässumeelsed. Dissidendid. Keegi ei tea kus see algas ja miks see just nii algas .. saatus .. Tüdruk oli tumedapäine, tänavatüdruk. Tal oli sünnimärk parempoolsel huule ülaosal, nagu 17-18 saj. Prantsusmaal, laguunsinised silmad, kauneim naeratus mida iial nähtud, imeilusad lopsakad kirsipunased huuled. Modellilik kehaehitus, tõsi, natukese lühem, kui modell peaks olema, nii 1,65m - 1,70m. Tüdruk oli kuusteist, valmis mässama kõige ja kõigi vastu. Pidurdamtu, talstutamtu, metsik - seda kõike võis ta silmist lugeda, sinised silmad, mis olid samas nii jäised, kuid samas helkis neist tuli. Ta pilk suutis kõik tarduma, jooksma, hüppama, lendama panna. Veenus. Ta puudutus oli pehmem kui udusule langemine siidlinale, ta puudutus pani tarduma, tõi ihavärinad, tõi pisarad, naeru, õnne. Ta oli pehmeim asi siin universumis, jumalus .. jumalad kahvatuvad tema kõrval. Ta oli salapära, iha, unistused, armastus, murtud unelmad, unetud ööd, uni, päev, öö, kõiksus, kõik mida keegi iial kogenud, maailma-, inimkonna pärand. Lummus. Ta nimi oli Anna.
Poisi nimi oli Lank, või vähemalt kõik ta tuttavad kutsusid teda nii. Oma õiget nime ei oleks vast poiss isegi osanud õelda, sest nii kaua kui ta mäeltas, on teda nii kutsutud. Poisil olid samuti sinised silmad, pikad, natuke rasvased kuid siiski kohevad, juuksed. Silmadest kihas natukese hullumeelsust, hajevil olekut, kuskil kaugemal, eemal kõigest halvast, kõigist seadustes, normidest, käskudest. Poiss oli 15, kuid siiski ta juba suitsetas ning jõi õlut üpris tihti, et eemal olla kõigest sellest jamast mis teda ümbritses, kõigist piiranguist. Ta igatses vaikselt Arkaadiast võibolla, või siis millestki muust. Hiljem hakati poissi Apolloniks kutsuma, ülikoolis. Ülikooli sattus poiss väga imelike juhuste kokkulangemisel kunsti õppima. Üks õppejõud andis talle sellise nime, mis jäi talle elulõpuni külge.
..Saatus oli nad toonud lähimast asustusest mitmekümne kilomeetri kaugusele, nad jalutasid metsavahelisel teel. Vaatasid tähti ja vaikisid, hoidsid teineteisel käest kinni ning kallistasid. Oli sügis ning öö oli võrdlemis külm, kaste tilgad sillerdasid lehtedel ja heinamaadel kuu ning tähtede taustal. Tüdruk nuttis salaja, olles lummatud ennast ümbritsevast, ta ei nutnud kurbusest vaid armastusest. Ta arvas end armastavat Lanki, kes tundus talle nii püüdmatu. Ja nüüd oli ta temaga koos, tema kaisus, siin, eemal kõigest ja kõigist, keset looduse ilu, öö ilu. Nad jõid veini ning tegid aegajalt mõne kanepimahvi. Ja vaikisid, neil polnud midagi rääkida, sest nad teadsid juba kõike, kõike mida oli vaja õelda. Nad kartsid, sest nad teadsid, see hetk saab läbi ja siis pole enam midagi, on ainult tulevik ja mälestus, kuid see ei loe, sest tulevik alles tuleb ja mälestus on juba olnud, olnud minevik, mis ei kordu. Olevik oli see mis luges, nad kallistasid ja poiss suudles tüdrukut huultele, kogu ilm muutus soojaks, neid läbistasid värinad kord vulkaaniline soojus, kord jäine külmus, külma ja sooja vahelt kadusid vaikselt piirid, tekkis värelev tundmus tervikust. Nad olid tervik, aeg nende ümber põimus läbi ruumi kõigist dimensioonidest ja väändus nii kaua kuni kadus. Polnud midagi muud kui nemad, nemad mitte enam kaks vaid üks, ühte suland. Tervik, täius, Nad ei suutnud üksteist lahti lasta, hoidsid ja suudlesid, ei julgend silmi avada, sest laugade taga oli nii palju enamat. Nad olid siit maailmast kadund, sealt sätendavate kastmetilkade ja õise metsa vahelt. Jäljetult läinud. Ja järskui kui avati silmad, olid nad tagasi, vaatasid kuidas metsa tagant hakkas roosakas päike tõusma, esimesed kiired paitasid neid, esimesed linnud, kes polnud veel ära lennanud, tervitasid neid oma lauluga.
Linnud teavad kõike sosistas poiss. Päike paitab ainult meile lausus tüdruk ning teadis, et ta ei ole enam kunagi nii õnnelik, et ta ei näe enam kunagi oma armastatut. Nad kõndisid minema, vaikides.
Poisi nimi oli Lank, või vähemalt kõik ta tuttavad kutsusid teda nii. Oma õiget nime ei oleks vast poiss isegi osanud õelda, sest nii kaua kui ta mäeltas, on teda nii kutsutud. Poisil olid samuti sinised silmad, pikad, natuke rasvased kuid siiski kohevad, juuksed. Silmadest kihas natukese hullumeelsust, hajevil olekut, kuskil kaugemal, eemal kõigest halvast, kõigist seadustes, normidest, käskudest. Poiss oli 15, kuid siiski ta juba suitsetas ning jõi õlut üpris tihti, et eemal olla kõigest sellest jamast mis teda ümbritses, kõigist piiranguist. Ta igatses vaikselt Arkaadiast võibolla, või siis millestki muust. Hiljem hakati poissi Apolloniks kutsuma, ülikoolis. Ülikooli sattus poiss väga imelike juhuste kokkulangemisel kunsti õppima. Üks õppejõud andis talle sellise nime, mis jäi talle elulõpuni külge.
..Saatus oli nad toonud lähimast asustusest mitmekümne kilomeetri kaugusele, nad jalutasid metsavahelisel teel. Vaatasid tähti ja vaikisid, hoidsid teineteisel käest kinni ning kallistasid. Oli sügis ning öö oli võrdlemis külm, kaste tilgad sillerdasid lehtedel ja heinamaadel kuu ning tähtede taustal. Tüdruk nuttis salaja, olles lummatud ennast ümbritsevast, ta ei nutnud kurbusest vaid armastusest. Ta arvas end armastavat Lanki, kes tundus talle nii püüdmatu. Ja nüüd oli ta temaga koos, tema kaisus, siin, eemal kõigest ja kõigist, keset looduse ilu, öö ilu. Nad jõid veini ning tegid aegajalt mõne kanepimahvi. Ja vaikisid, neil polnud midagi rääkida, sest nad teadsid juba kõike, kõike mida oli vaja õelda. Nad kartsid, sest nad teadsid, see hetk saab läbi ja siis pole enam midagi, on ainult tulevik ja mälestus, kuid see ei loe, sest tulevik alles tuleb ja mälestus on juba olnud, olnud minevik, mis ei kordu. Olevik oli see mis luges, nad kallistasid ja poiss suudles tüdrukut huultele, kogu ilm muutus soojaks, neid läbistasid värinad kord vulkaaniline soojus, kord jäine külmus, külma ja sooja vahelt kadusid vaikselt piirid, tekkis värelev tundmus tervikust. Nad olid tervik, aeg nende ümber põimus läbi ruumi kõigist dimensioonidest ja väändus nii kaua kuni kadus. Polnud midagi muud kui nemad, nemad mitte enam kaks vaid üks, ühte suland. Tervik, täius, Nad ei suutnud üksteist lahti lasta, hoidsid ja suudlesid, ei julgend silmi avada, sest laugade taga oli nii palju enamat. Nad olid siit maailmast kadund, sealt sätendavate kastmetilkade ja õise metsa vahelt. Jäljetult läinud. Ja järskui kui avati silmad, olid nad tagasi, vaatasid kuidas metsa tagant hakkas roosakas päike tõusma, esimesed kiired paitasid neid, esimesed linnud, kes polnud veel ära lennanud, tervitasid neid oma lauluga.
Linnud teavad kõike sosistas poiss. Päike paitab ainult meile lausus tüdruk ning teadis, et ta ei ole enam kunagi nii õnnelik, et ta ei näe enam kunagi oma armastatut. Nad kõndisid minema, vaikides.
