n2idik

joon kohvi, tool on katki, rohkem kui kunagi varem. täiesti juppideks. see tool on nagu mina peaaegu, see tool on parem isegi. teda on korduvalt parandatud, lõhutud. hea tool on. kas mina ka, vist mitte, mina ennast ei paranda, ei lase parandada. kõik jääb nagu on, puruks pekstud hing jääbki selliseks. uhke hinge ja tehnika insenerina ehitan uue, uue ja parema. vana jätan alles, mine tea millal vaja võib minna. kõik need raamatud ja muusika, mida sai kuulatud ja loetud kunagi siis, kunagi varem ja kunagi veel varem, äratavad üles vanad piinatud hingerääsmed, tekitavad masendust. alkohol, õlu, vein, kanep - see on kui hingeriismete lootos. terve, uus hing neid ei vaja, aga vanad, katkised, haavatud, kisendavad mu sees, nagu nälg järgmise suitsu, kohvi järgi. nõuavad tasu, nõuavad mälestamist, nõuavad toitu, uputust. nõuavad piiride, raamide hävitamist. uus hing kõrgub keset sisekosmost, nagu pilvelõhkuja keset väikest, mudast, katkist, räpast vene küla. kus külarahvas joob nädalaid järjest juba. pilvelõhkuja tornist kiibitsevad pinokliga alla paksuks söönd ameerika heaoluinimesed. jenkistanlased. mina kükitan nurgas, toa nurgas, hoian kätega põlvede ümber kinni ja vaatan pimedusse, küünal heidab eemalt varjusid mu näole. vaatan riiulis raamatuid, j.liivi teosed, j.prévert rongkäik, l. wittgenstein filosoofilised uurimised, g. hancock allilm, a. valton tee lõpmatuse teise otsa, m. heinsaar härra pauli kroonikad ... śveik va vahva sõdur, krabat, alateadvus on alatasa purjus... sõnaraamat .. paberid, tühjad pudelid, kohvitassid..