tööpuudus
Räägitakse, et eestis jube tööpuudus ja muu selline jama. paneb imestama, mina, täielik luuser ja mõttetuse kehastus hakkan tööd otsima, ja mingi kuu ajaga juba ca 10 tööpakkumise kanti laekund, spetsialisti ametitele (millele kogemust ega vastavat haridust ei ole), lihttöölise ametile, ja isegi paar keskastme juhi kohta :S ... täna tuli üks selle alane pakkukmine, aga kahjuks juba ilus, hea ja nimekas töökoht olemas... ohh seda nuttu ja hala, tööd ei ole, sügage kotte ... muud ei oska midagi õelda.
Jalutasin täna mitu tunnikest linnapidi ringi, päris mõnus oli, vaatasin rohekaid puu latvasid, autosid, piilusin esimese korruse korteri akendest sisse, tõmbasin ennast rohetavast suvehaku õhust pilve, juukse tõmbusid krussi ja lokki, tuul puhus, piilusin plikade seelikute alla, näppasin poode ja baare, kui mõni tüdrukuke jäi pikemalt otsa vaatama pilgutasin kavalalt paremat silma (sest vasakut ei oska), mis kutsus esile väiske punastuse ja pilgu maha löömise või naeruturtsaku, jooksin hoogsal sammul ringi, ei vaadand tagasi ega edasi, nautisin vihmaootust, astusin kontorist läbi ajasin natuke asjalikku juttu, leppisin aegasid kokku, imetlesin pilvesid, üritasin mõtlemist täielikult vältida, see toob rahulolu ja heaolu ... heaolu ühiskond ei mõtle, on mõtlematu/mõttetu vist ... olen näiliselt rahul endaga, et mitte hulluks minna, olen nõutud igasugu firmade poolt, nõudke pealegi, olen vastutustest, kohustustest, reaalsusest ja kõigest muust prii, ei ütle inimestele, tere, bussiga sõidan jänest, punase tulega lähen üle tee, kõnnin üle muru ... vaatan aknast välja, vaatan jälle puude latvasid, vaatan nagu televiisorit, need puud on minu kell, ajanäitaja, tujunäitaja, karjäär, kodu, pere, armastus, hobi, nad on alati seal igavesest ajast igaveseks, minu väike kesklinna oaas-miraaz, mis paistab ainult minule ja on mõeldud minule ja natukese Lydia Koidulale ka, sest üks, kõige suurem puu, on tema oma, Lydia Koidula tamm.
Jalutasin täna mitu tunnikest linnapidi ringi, päris mõnus oli, vaatasin rohekaid puu latvasid, autosid, piilusin esimese korruse korteri akendest sisse, tõmbasin ennast rohetavast suvehaku õhust pilve, juukse tõmbusid krussi ja lokki, tuul puhus, piilusin plikade seelikute alla, näppasin poode ja baare, kui mõni tüdrukuke jäi pikemalt otsa vaatama pilgutasin kavalalt paremat silma (sest vasakut ei oska), mis kutsus esile väiske punastuse ja pilgu maha löömise või naeruturtsaku, jooksin hoogsal sammul ringi, ei vaadand tagasi ega edasi, nautisin vihmaootust, astusin kontorist läbi ajasin natuke asjalikku juttu, leppisin aegasid kokku, imetlesin pilvesid, üritasin mõtlemist täielikult vältida, see toob rahulolu ja heaolu ... heaolu ühiskond ei mõtle, on mõtlematu/mõttetu vist ... olen näiliselt rahul endaga, et mitte hulluks minna, olen nõutud igasugu firmade poolt, nõudke pealegi, olen vastutustest, kohustustest, reaalsusest ja kõigest muust prii, ei ütle inimestele, tere, bussiga sõidan jänest, punase tulega lähen üle tee, kõnnin üle muru ... vaatan aknast välja, vaatan jälle puude latvasid, vaatan nagu televiisorit, need puud on minu kell, ajanäitaja, tujunäitaja, karjäär, kodu, pere, armastus, hobi, nad on alati seal igavesest ajast igaveseks, minu väike kesklinna oaas-miraaz, mis paistab ainult minule ja on mõeldud minule ja natukese Lydia Koidulale ka, sest üks, kõige suurem puu, on tema oma, Lydia Koidula tamm.
