n2idik

nädalavahetus möödas, lõulauu hirmvalus. Sai tapeldud reedel, igasugune klobida saamine ja klobimine on vaimsele tervisele üllatavalt kasulik ja värskendav. Reedel jõin üle miljoni aja ennast korralikult täis, tekkis väikest viisi raskusi püsti püsimisega. Läks mingisuguste vanalinna mõttetue tüüpidega jagelemiseks, kaklesin kahe junniga, eriti mõttetud vennad olid, aga sellest hoolimata suutis üks anda vastu vasakut lõualuud sellise haagi, et siiamaani söön suppi, õnneks ühtki luud ega hammast katki ple, aga pole hullu, maksin kätte kah selle salakavala ja kurja löögi eest, mõlemale. madistasime seal tükk aega, jagasime vopse üksteisele, nemad kahekesi, mina üksi, seisin üksi maailma ebaõigluse eest, aga vähemalt ei andnud alla. Kakklesime kuni tuli mingi gäng vahele ja hoidis mind kinni, mis andis kahele pudulojusele võimaluse plehku panna minu hirmsate ähvarduste ja sajatuste saatel, ninnud verised ... hehe ..
suundusin kodu poole, sest laup. hommikul hästi vara tuli Saaremaale sõita, pulma, kõndisin rahulikult, adrenaliinitult, enesetunne oli miski pärast hea, ple väga kaua aega enam kakelnud, mõtlesin, et kõik löögid olid roostes, ebatäpsed ja mitte üldsegi teravad ... ei tea kas alkoholist või kaklemisest sees olnud pikast pausist, aga siiski kordades tugevamad ja täpsemad kui neil kaagi hakatistel, jõmmidel,,, heh,,, paras, ei mõistnud siis kahekesi silmini täis jaanlast korralikult läbigi peksta, said ise hoopis naha peale,, häbi, häbi .. kahekesi ühe vastu ja ikkagi .. hehe ... krdi jõmmid ... laup. ärkasin hommikul 7 ajal, 8-st kihutasime juba Saaremaale, öö polnud mõjunud, ikka olin veel täis ja täiesti arvestavalt, siiski otsustasin mitte peale võtta, vähemalt mitte niipea. Noka vahelt lehkas alkolebra, hoolimata liigkangest nätsust. Pulma tee peal lugesin läbi Juha Vuorineni Tulba-Ahvi, päris hea oli, aga jäi siiski Joomahullu päevaraamatule kõvasti alla. Mõnus eestlaslik pulmapidu oli laulatuse jms. värgiga, hiljem läks puhteestlaslik pralle edasi pulmavana ja igasugu mängudega ning muidugi söömine, mida mina sain kahjuks nautida läbi lõuavalu pilve... loobusin päris kiiresti söömisest, sõin ainult pehmeid asju, ja jõin veini, maitsesin ka kohalikku õllet, "õllekapad käisid ringi" see mingi väike lõiguke kuskilt laulust, ei tea kas saarlaste komme,,,, eniveis käis ringi paar hirmsuurt õllekappa, täidetud veidra maitsega kuid kindlasti ülikange õllega, maitse järgi meenutas pärmi veini, kui selline asi üldse olemas on, aga mingi 15% alko volüümi oli kindlasti selles hirmsas pruunis vahutavas olluses, rohkem seda ei joonud. Vein maitses hea, kahju, et seltskonda polnd, kellega rääkida või jutustada, aga polndki vaja vast, vaatasin merd ja randa ja taevast ja puid, oli ka lõbus, aegaajalt jalutasin eemalolevalt ringi imetledes ümbiritsevat loodust, vein ei tahtnud eriti pähe hakata, viina ei tahtnud ja õllemeenutist samuti mitte. suitsetasin ja lasin kaasa kanda end lummavast ümbrusest, mis vaikselt külmenes, sest päike kadus tasamisi merre. Kinkisime K-ga pulmakingiks raha, mingi lille kimbu ning pärast veel pätsi leiba ja ühe väikse sinise lillekese. Leiva ja lille juurde ketrasin peas ilusa meeli ülendava kõne, mida oleks võind pidada, aga ei viitsind, soovisime K-ga lihtsalt õnne ja tõlkisime natukese sümboleid, tema kinkis peiule leiba, jõudu ja jõukust, mina pruudile lille, ilu ja kraatsilisust. Sümbolid on üldse kõige ilusamad kingid, sümboleid ei saa võrrelda auto või mikrouuniga, kuigi needki on sümbolid, kui nad selleks teha ja kõigile ette karjuda. Aga siiski ilusad kingid kinkisime - rikkuse ja ilu, mis sa hing veel pulmaks tahad.
Peaks vist alla minema, hoovile, puid kallistama, puude embamine pidavat energiat andma ja aknataga on minu lemmikvaade - puud, lemmikpuud peaaegu võibolla, läheks kallistaks neid, aga ei viitsi vist.