eneseotsing
tegelen enesedefineerimise ja -otsimisega. Avastasin tänu K-le, et olen ebakindel, asjades, millesse ma ei suhtu hingega, läksin täna eneskindluse retkele... ja avastasin, puht proovi suhtes, et ma suudan panna terve saalitäie rahvast tegema seda, mida tahan ... vaja läheb ainult tahtmist ja sellest tiivustatud sõnavõttu ... inimesed on kari, neile tuleb näidata suund, kuhu sa tahad neid viia, neile ei tohi ütelda kohta, kus nad peavad olema ... sest kui sa ütled koha, siis võid kindel olla, et sinna ei jõuta ... tuleb õelda kuhu poole minna ja oodata ... selles on pööbli juhtimise kunst ... aga suunda näidates pead oleme vürtsitatud täie enesekindlusega, muidu see ei toimi v toimib ainult pooleldi ... massid hindavad tugevust ... jõudu, autoriteeti ... 3 inimest on seltskond, 4 pööbel, ajudeta mass ...
käisin võrus nädalavahetusel, oli igati tore ... ei sümpatiseeri kuidagi kodulinn enam, mitte kuidagi ei taha näha oma elu seal ... ei tea miks, perifeeria jõmmikastmes võibolla,,, eniveis,,, kõndisin mööda peatänavat, uudistasin mis juurde ehitatud, mis ära lagunend ... jõudsin ühe pubini, vst ainuke pubi võrus, kiikasin kogemata poole silmaga aknast sisse, teagi miks,,, elekter... nägin üht vana köölhvriendi seismas ... kohe-kohe lahkumas ... lisasin sammule kiirust, kudagi kõhedaks lõi, tühjaks ... ei tahtnud vst rääkida taga, aga siiski ... tulid vanad asjad meelde ... väikesed sinaka läikega silmad, mis olid alati kurvad ... kui korraks suutsid neisse naeratuse tuua, siis täitsid ta silmad toa valgusega, päikesega, sellisega mida mäletad lapsepõlvest ... puhta ja sooja, kollase, energiat täis ja maailma valust puutumatu, esimese kevadpäiksega, sooja tuule, tärkava looduse rüpes ... sellised silmad, silmade taga hing, hing mis pealt must nagu tökat, must nagu kurat, sees valgus, valgus heledam kui miski muu ... seda ma talle kunagi ei õelnud muidugi ... ei ütle kellegile... kunagi ... ei usalda vist ... lisasin sammule erksust ja kiirust, ei tahtnud näha teda ... ei näinudki, õnneks ... vst ... sai mis tahtis, kunagi ... sai tüki mu hingest, südamest ... kõik ei saa, 5-le olen andnud ... 4 on võtnud ja kadund ... sõbrad, vaenlased ... armastatud, vihatud ... mis vahe seal on ... vastandid, vastandid tõmbuvad - räägitakse ... ilus tüdruk oli ,,, minu tüdruk, lühike ja blondide juustega, mitte blond ... ilusam kui modell v miss v mis iganes ... minu jaoks ... mingi isiklik kiiks, meeldivad sellise välimusega tüdod ... mnjah .. mõtlesin tükk aega veel tema peale,,, lahe oli, kahju, et lahku läksime, kahju, et ei suuda unustada, andestada ... kuigi kõik oli vst enda süü, aga siiski, egoist nagu olen ... kõndisin edasi, kohtasin tuttavaid, sõpru ... läksin koju ... sõitsin esimese bussiga trtu ... tõusva päikse saatel kõndisin enda kesklinna puukuuri, et panna mängima täiel võimsusel enda surround süsteem ja ajada kõik üles ... päiksetõusuks ... Lennart Meri matusehommiku päiksetõusuks ... ärgake siis raisad ja tundke puudust, te ei saa kunagi nii targaks, te ei saa kunagi selliseid matuseid, mina ka ei saa, aga mis siis ... ma tean vähemalt seda ...
käisin võrus nädalavahetusel, oli igati tore ... ei sümpatiseeri kuidagi kodulinn enam, mitte kuidagi ei taha näha oma elu seal ... ei tea miks, perifeeria jõmmikastmes võibolla,,, eniveis,,, kõndisin mööda peatänavat, uudistasin mis juurde ehitatud, mis ära lagunend ... jõudsin ühe pubini, vst ainuke pubi võrus, kiikasin kogemata poole silmaga aknast sisse, teagi miks,,, elekter... nägin üht vana köölhvriendi seismas ... kohe-kohe lahkumas ... lisasin sammule kiirust, kudagi kõhedaks lõi, tühjaks ... ei tahtnud vst rääkida taga, aga siiski ... tulid vanad asjad meelde ... väikesed sinaka läikega silmad, mis olid alati kurvad ... kui korraks suutsid neisse naeratuse tuua, siis täitsid ta silmad toa valgusega, päikesega, sellisega mida mäletad lapsepõlvest ... puhta ja sooja, kollase, energiat täis ja maailma valust puutumatu, esimese kevadpäiksega, sooja tuule, tärkava looduse rüpes ... sellised silmad, silmade taga hing, hing mis pealt must nagu tökat, must nagu kurat, sees valgus, valgus heledam kui miski muu ... seda ma talle kunagi ei õelnud muidugi ... ei ütle kellegile... kunagi ... ei usalda vist ... lisasin sammule erksust ja kiirust, ei tahtnud näha teda ... ei näinudki, õnneks ... vst ... sai mis tahtis, kunagi ... sai tüki mu hingest, südamest ... kõik ei saa, 5-le olen andnud ... 4 on võtnud ja kadund ... sõbrad, vaenlased ... armastatud, vihatud ... mis vahe seal on ... vastandid, vastandid tõmbuvad - räägitakse ... ilus tüdruk oli ,,, minu tüdruk, lühike ja blondide juustega, mitte blond ... ilusam kui modell v miss v mis iganes ... minu jaoks ... mingi isiklik kiiks, meeldivad sellise välimusega tüdod ... mnjah .. mõtlesin tükk aega veel tema peale,,, lahe oli, kahju, et lahku läksime, kahju, et ei suuda unustada, andestada ... kuigi kõik oli vst enda süü, aga siiski, egoist nagu olen ... kõndisin edasi, kohtasin tuttavaid, sõpru ... läksin koju ... sõitsin esimese bussiga trtu ... tõusva päikse saatel kõndisin enda kesklinna puukuuri, et panna mängima täiel võimsusel enda surround süsteem ja ajada kõik üles ... päiksetõusuks ... Lennart Meri matusehommiku päiksetõusuks ... ärgake siis raisad ja tundke puudust, te ei saa kunagi nii targaks, te ei saa kunagi selliseid matuseid, mina ka ei saa, aga mis siis ... ma tean vähemalt seda ...
