kuulan muusikat ... kolme laulu, mingi kiiks küljes vist ... kiiksu-viiksu-kiiksu ... kiiksu jaaniks hakkan :)
.
.
.
ja seitsmendal päeval jumal puhkas. Seda põhiliselt selle pärast, et kuuendal oli kõva pidu ...
.
.
.
Mina ei koputa, tulen,
uksed on lahti mu ees.
Kobades süütan kõik tuled
hall-luitunud tubades.
Varnas ripuvad mantlid,
köögikapp irvakil on.
Siin kusagil on ka mu hantlid
ja katkine ujumiskonn.
Ootan, kuid keegi ei tule,
kuigi süütasin tuled.
Hakkab kuidagi hale:
näe, ikka seisab me kell.
Ootan, kuid keegi ei tule,
kuigi süütasin tuled.
Hakkab kuidagi hale:
näe, ikka seisab me kell.
Varnas ripuvad mantlid,
köögikapp irvakil on.
Siin kusagil on ka mu hantlid
ja katkine ujumiskonn.
Ootan, kuid keegi ei tule,
kuigi süütasin tuled.
Hakkab kuidagi hale:
näe, ikka seisab me kell.
Mina ei koputa, tulen,
uksed on lahti mu ees.
Kobades süütan kõik tuled
hall-luitunud tubades.
Varnas ripuvad mantlid,
köögikapp irvakil on.
Siin kusagil on ka mu hantlid
ja katkine ujumiskonn.
Ootan, kuid keegi ei tule,
kuigi süütasin tuled.
Hakkab kuidagi hale:
näe, ikka seisab me kell.
.
.
.
Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
see teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
neist hetkedest, neist hetkedest,neist hetkedest.
Ja igal neist eri kõla on, oma laul -
üks minut rõõmu täis, teine nii murelik.
Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au,
üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi.
Hulk veepisku, nii väikseid, pilvepaost
kord vihmana kui hoogsalt hakkab voolama!
Suur silmapil, see tähtsaim meie jaoks,
see laseb nii tihtigi end oodata.
See tuleb kord nagu põuakuul värske sõõm,
kui kogub janus muld jõudu neist piiskadest.
Pea kohustust sa meeles, kestab siis rõõm
ja saadab sind ka hetkel, mis jääb viimaseks.
Kuis möödub meist, et ei märkagi, põgus viiv.
Ja ometigi neist saavad kord sajandid.
Kus lõpetus, kus algus, kas seda siis
me mõistame, kas teamegi alati.
Üht sekundit ära tühiseks iial pea,
see teise suuna võib anda su retkele.
Kui kuulidest, nii kuuled vingumist peas
neist hetkedest, neist hetkedest,neist hetkedest.
.
.
.
Ära mind niimoodi kutsu
Ja sedasi ära hõika
Sa tead ju - sõnaga
Neid köidikuid läbi ei lõika.
Ära mind niimoodi kutsu
Olen põlvini kinni maas
Ja mu ümber, mu all ja ülal
On paksust klaasist vitraaz.
Olen vaid tinane sõdur
Teiste tinaste seas,
Kes kõik on klaasist silindrites mängupoe aknal reas.
Ära mind niimoodi kutsu
Ma käsuta tulla ei või.
Sest nööbivalajast kindral mind mängusõduriks lõi.
Minu valvekord lõpeb vitriinis
Siit ma elusalt välja ei saa
Ja kui tuhmuvad värvid mu kiivril
Lähen ahju tagasi taas.
Minust valatud tinase nööbi
Kaotab keegi kord pintsaku eest.
Kuskil agulis hiljem mind leitakse
Rentsli sogasest veest.
Ära mind niimoodi kutsu,
Lihtsalt ütle, et tulema pean.
Siis ehk ärkan ja mängupoest välja
Sõgedad sammud sean.
Kutsu mind niimoodi kutsu
Raske saapaga purustan akna.
Teile näitan, et tinane sõdur
Iial tinaseks nööbiks ei hakka.
Kuigi tean, et sest kuumusest sulan,
Minult suudluse saad keset nõmme.
Minu tinastest jäänustest lastele
Jõuluõhtul võib valada õnne.
Olen vaid tinane sõdur,
Teiste tinaste seas.
Kes kõik on klaasist silindrites
Mängupoe aknal reas.