õhtu
valge triiksärk pooleldi lahti nööbitud, mansetinööbid laual helkimas, pintsak hooletult voodil. vaatan sinakalt kumavat arvutiekraani, kosmikud kõlarites. süütan suitsu metalselt läikiva tulemasinaga, paigutan sinise kiviga lipsunõela sahtlisse. unelen muretult. kell hakkab kaks lööma. vaatan mitte midagi mõeldes oma segamini lauda ning tuba, tõmban kopsud suitsu täis. pea on tühi nagu sügis. internet vaikib, magab. varsti magan minagi, hommikul ärkan vara, kell kuus avan silmad, ilma äratuskellata, ilma telefoniterrorita. kordan sosinal laulusõnu. muusika - kunstidest üllaim, ei iial tüdine. lahterdan muusikud kirjanikest, kunstnikest kõrgemale, lüüriliste poeetide tasemele. võlurid. libistan sõrmed läbi juuste, ikka mõeldes mitte millegile, kordan sosinal sõnu, unelen magamata, teadmata, et ärkan hommikul vara, ilma kella ja kõnedeta. kuskilt kaugelt ilmub mälupilt veinist, punakast, kristallselt läikivast, peaaegu läbipaistmatust, jookidest üllaim, lahterdan veega samale tasemele, tõmban kopsud suitsu täis. ei mõtle millegile vaatan aknast pimedusse, eemalt võib aimata puid, nende tumedaid varje ning lehti langemas, kollakalt murul sahisemas - öö hääled. naudin aknatagust pimedust, taevas on pilvine, kuud ega tähti pole, võib ainult aimata. öö salapära. kustutan tuled, pagulus pimeduses, istun veel natukese. sigarett on kustund, aknast puhub värskendav tuul. ei tea veel mis kell uinun, ärkan; istun, nii on kindlam. laual ja aknal ja kusagil veel on küünlad, süütan need, õrnad leegid mängivad loopides mind varjudega, vaatan leeki, liiga hurmav, puhun küünlad ära, suitsuvine väänleb lae poole. hurmav, pigistan silmad kinni, varsti magan, varsti ärkan ja olen nihkund päeva võrra lähemale hukule.