Vabadus, ka
priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste,
piirangute või sunni puudumine. Selle sõnaga tähistatakse erinevaid mõisteid vastavalt sellele, keda vaadeldakse vabaduse subjektina (kelle või mille vabadusest on jutt) ning milliste takistuste puudumist silmas peetakse. Vabadust tõlgendatakse erinevalt ka erinevuste tõttu
filosoofilises või
ideoloogilises positsioonis.
Vabadust on jaotatud negatiivseks ja positiivseks. Negatiivses ehk kitsas mõttes on vabadus piirangute ja takistuste puudumine tegutsemiseks.
Inimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Termini
negatiivne vabadus võttis kasutusele
Jeremy Bentham, kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud
Thomas Hobbes,
John Locke ja
David Hume. Vabadus positiivses mõttes hõlmab seda ala, kus inimene on
autonoomne. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks
ihad ja
tunded. Ka on piiravate jõududena nähtud
sotsiaalseid ja
kultuurilisi tegureid. Selline vabadusekäsitlus ulatub tagasi vähemalt
Platonini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvad
Immanuel Kant,
Jean-Jacques Rousseau,
Baruch Spinoza ja
Georg Wilhelm Friedrich Hegel.
Vabadus ja
paratamatus on
tavakeeles teineteist välistavad mõisted. Vabadus on enesemääramine, võimalus toimida vastavalt
tahtele, mida ei determineeri välistingimused. Vabadus on teatud mõttes inimese
eetika alus.
Baruch Benedictus Spinoza,
Johann Gottlieb Fichte,
Friedrich Engels jt. on
defineerinud vabadust kui "tunnetatud paratamatust".
Ajaloo algul, kui ei olnud veel ühe
inimese seaduslikku võimu teise inimese üle, oli inimene vaba. Inimese vabaduse piiramine on tingitud sellest, et ühed inimesed sunnitakse alluma teistele inimestele (
riigile), kes nende üle valitsevad.
Hierarhiaks jagunenud riiklikus
ühiskonnas seisavad ühiskondlikud suhted inimese vastas vaenuliku jõuna ja
valitsevad tema üle. Vabaduse (sotsiaalses mõttes) vastanditeks on
orjus ja vangipõli.
Vabadus on tunnetatud paratamatus. See uskumus on argimõtlemises tõene ja arusaadav kui reaalelu fakt, et kodanikul on näiteks «vabadus» alluda politsei korraldustele." |
— Hillar Padu, "Viljandile alternatiivne ilmavaade", 2004 |
Anarhistliku teooria kohaselt peaks anarhistlik
revolutsioon või
evolutsioon elimineerima riigi ja vabastama inimesed sotsiaalsest rõhumisest; ning inimeste
elutingimused, mis seni nende üle valitsesid võõra,
stiihilise jõuna, lähevad inimeste endi kontrolli alla. Toimub hüpe paratamatusest vabadusse.
Anarhia annab inimestele võimaluse
objektiivseid loodusseadusi oma
praktilises tegevuses teadlikult kasutada, ühiskonna arenemist sihikindlalt suunata, luua kõik vajalikud
ainelised ja vaimsed eeldused kogu ühiskonna ja iga
üksikisiku igakülgseks arenemiseks, s. o. tõelise vabaduse saavutamiseks.
"Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda." —
Mihhail Bakunin, "
Revolutsiooni katekismus",
1865