n2idik

Ei tea millal karikakrad õide lähvad, kui lähvad, ja mina juhtun mõnd nägema siis hakkan neid korjama, ning külastan kõiki tuttavaid, esialgu siiski vist ainult naistuttavaid kuid mine sa tea, ja teen seda mängu, armastan-ei armasta, ja ütlen miks ma teda armastan ja miks ma teda ei armasta, täpselt nii palju erinevaid põhjuseid mõlema alla, kui palju õisi on...
peale seda hakkan, aga külmaks ja kurjaks karjääri inimeseks, tõusen iga hommik kella 6-7 ajal, jooksen, teen kätekõverdusi ning kõhulihastele trenni, käin külma duśi all. Külm duśś teeb hinge külmaks. Kõik stressi ja depreka unustan ära, jätan minevikku. Kõnnin edasi, hakkan pealiskaudseks, ei vaata silmade taha. Kõik mis aeglustab jääb selja taha. Ja niiviisi täitub kolmas soov koos oma tagajärgedega. Kolmas soov, mille ma kunagi pubekana soovisin. Esimene soov oli, et ma saaks Võrust ära, soovitavalt Tartusse ja ülikooli. Täitus. Teine soov oli, et mul oleks olnud hästi palju tüdrukuid st. et ma oleks paljudega seksind ... hehe.. . Täitus. Kolmas soov on, et mul oleks hästi palju raha. Ei ole täitund. Nii et viimane aeg midagi ette võtta, tuleb hakata pealiskaudseks, rahaahneks, külmaks, jäiseks, sihikindlaks, otsustavaks, meelekindlaks, enesekindlaks, kompromissituks, manipuleerivaks, vankumatuks.
kust mul see mõte tuli, lihtne, eile õhtul oli järjekordne masendushoog. Otsustasin kirjapanna kõik asjad mida ma vihkan, mis mulle ei meeldi ja miks ma neid asju vihkan. Aitas. Edaspidise sellise üleskirjutamise vältimiseks tuleb lihtsalt ennast muuta, ja kõige lihtsam on olla selline, keda lihtsalt teiste tunded jms. ei huvita, mitte selline, kes näitab välja, nagu teda ei kõigutaks, aga teglikult kõigutab. vaid selliseks keda ei huvita, egoist tõpraks tuleb hakata ...
mina ja muu ja mu asjad, lihtne.

olen hakand nii palju siia kirjutama, nagu terrorist, jube. igavusest vist, ajaga mitte midagi targemt teha ei oska, kahju, aga õnneks saab varsti ajaraiskamine otsa ... hakkan regulaarselt tööl käima, esmasp. istutan ennast juba korralikult kontorisse laua külge, paar päeva seal, siis hakkan kodus tööd rühmama. Hakkan ühte kunsti-luule-võimillegi näitust korraldama. Kalliograafia. Aga pappi oleks vaja, kust saada pappi pappipapiiiiiiiiipppppiii APPIII !!!!

MINA KA VÕIBOLLA

nädalavahetus möödas, lõulauu hirmvalus. Sai tapeldud reedel, igasugune klobida saamine ja klobimine on vaimsele tervisele üllatavalt kasulik ja värskendav. Reedel jõin üle miljoni aja ennast korralikult täis, tekkis väikest viisi raskusi püsti püsimisega. Läks mingisuguste vanalinna mõttetue tüüpidega jagelemiseks, kaklesin kahe junniga, eriti mõttetud vennad olid, aga sellest hoolimata suutis üks anda vastu vasakut lõualuud sellise haagi, et siiamaani söön suppi, õnneks ühtki luud ega hammast katki ple, aga pole hullu, maksin kätte kah selle salakavala ja kurja löögi eest, mõlemale. madistasime seal tükk aega, jagasime vopse üksteisele, nemad kahekesi, mina üksi, seisin üksi maailma ebaõigluse eest, aga vähemalt ei andnud alla. Kakklesime kuni tuli mingi gäng vahele ja hoidis mind kinni, mis andis kahele pudulojusele võimaluse plehku panna minu hirmsate ähvarduste ja sajatuste saatel, ninnud verised ... hehe ..
suundusin kodu poole, sest laup. hommikul hästi vara tuli Saaremaale sõita, pulma, kõndisin rahulikult, adrenaliinitult, enesetunne oli miski pärast hea, ple väga kaua aega enam kakelnud, mõtlesin, et kõik löögid olid roostes, ebatäpsed ja mitte üldsegi teravad ... ei tea kas alkoholist või kaklemisest sees olnud pikast pausist, aga siiski kordades tugevamad ja täpsemad kui neil kaagi hakatistel, jõmmidel,,, heh,,, paras, ei mõistnud siis kahekesi silmini täis jaanlast korralikult läbigi peksta, said ise hoopis naha peale,, häbi, häbi .. kahekesi ühe vastu ja ikkagi .. hehe ... krdi jõmmid ... laup. ärkasin hommikul 7 ajal, 8-st kihutasime juba Saaremaale, öö polnud mõjunud, ikka olin veel täis ja täiesti arvestavalt, siiski otsustasin mitte peale võtta, vähemalt mitte niipea. Noka vahelt lehkas alkolebra, hoolimata liigkangest nätsust. Pulma tee peal lugesin läbi Juha Vuorineni Tulba-Ahvi, päris hea oli, aga jäi siiski Joomahullu päevaraamatule kõvasti alla. Mõnus eestlaslik pulmapidu oli laulatuse jms. värgiga, hiljem läks puhteestlaslik pralle edasi pulmavana ja igasugu mängudega ning muidugi söömine, mida mina sain kahjuks nautida läbi lõuavalu pilve... loobusin päris kiiresti söömisest, sõin ainult pehmeid asju, ja jõin veini, maitsesin ka kohalikku õllet, "õllekapad käisid ringi" see mingi väike lõiguke kuskilt laulust, ei tea kas saarlaste komme,,,, eniveis käis ringi paar hirmsuurt õllekappa, täidetud veidra maitsega kuid kindlasti ülikange õllega, maitse järgi meenutas pärmi veini, kui selline asi üldse olemas on, aga mingi 15% alko volüümi oli kindlasti selles hirmsas pruunis vahutavas olluses, rohkem seda ei joonud. Vein maitses hea, kahju, et seltskonda polnd, kellega rääkida või jutustada, aga polndki vaja vast, vaatasin merd ja randa ja taevast ja puid, oli ka lõbus, aegaajalt jalutasin eemalolevalt ringi imetledes ümbiritsevat loodust, vein ei tahtnud eriti pähe hakata, viina ei tahtnud ja õllemeenutist samuti mitte. suitsetasin ja lasin kaasa kanda end lummavast ümbrusest, mis vaikselt külmenes, sest päike kadus tasamisi merre. Kinkisime K-ga pulmakingiks raha, mingi lille kimbu ning pärast veel pätsi leiba ja ühe väikse sinise lillekese. Leiva ja lille juurde ketrasin peas ilusa meeli ülendava kõne, mida oleks võind pidada, aga ei viitsind, soovisime K-ga lihtsalt õnne ja tõlkisime natukese sümboleid, tema kinkis peiule leiba, jõudu ja jõukust, mina pruudile lille, ilu ja kraatsilisust. Sümbolid on üldse kõige ilusamad kingid, sümboleid ei saa võrrelda auto või mikrouuniga, kuigi needki on sümbolid, kui nad selleks teha ja kõigile ette karjuda. Aga siiski ilusad kingid kinkisime - rikkuse ja ilu, mis sa hing veel pulmaks tahad.
Peaks vist alla minema, hoovile, puid kallistama, puude embamine pidavat energiat andma ja aknataga on minu lemmikvaade - puud, lemmikpuud peaaegu võibolla, läheks kallistaks neid, aga ei viitsi vist.

Räägitakse, et eestis jube tööpuudus ja muu selline jama. paneb imestama, mina, täielik luuser ja mõttetuse kehastus hakkan tööd otsima, ja mingi kuu ajaga juba ca 10 tööpakkumise kanti laekund, spetsialisti ametitele (millele kogemust ega vastavat haridust ei ole), lihttöölise ametile, ja isegi paar keskastme juhi kohta :S ... täna tuli üks selle alane pakkukmine, aga kahjuks juba ilus, hea ja nimekas töökoht olemas... ohh seda nuttu ja hala, tööd ei ole, sügage kotte ... muud ei oska midagi õelda.
Jalutasin täna mitu tunnikest linnapidi ringi, päris mõnus oli, vaatasin rohekaid puu latvasid, autosid, piilusin esimese korruse korteri akendest sisse, tõmbasin ennast rohetavast suvehaku õhust pilve, juukse tõmbusid krussi ja lokki, tuul puhus, piilusin plikade seelikute alla, näppasin poode ja baare, kui mõni tüdrukuke jäi pikemalt otsa vaatama pilgutasin kavalalt paremat silma (sest vasakut ei oska), mis kutsus esile väiske punastuse ja pilgu maha löömise või naeruturtsaku, jooksin hoogsal sammul ringi, ei vaadand tagasi ega edasi, nautisin vihmaootust, astusin kontorist läbi ajasin natuke asjalikku juttu, leppisin aegasid kokku, imetlesin pilvesid, üritasin mõtlemist täielikult vältida, see toob rahulolu ja heaolu ... heaolu ühiskond ei mõtle, on mõtlematu/mõttetu vist ... olen näiliselt rahul endaga, et mitte hulluks minna, olen nõutud igasugu firmade poolt, nõudke pealegi, olen vastutustest, kohustustest, reaalsusest ja kõigest muust prii, ei ütle inimestele, tere, bussiga sõidan jänest, punase tulega lähen üle tee, kõnnin üle muru ... vaatan aknast välja, vaatan jälle puude latvasid, vaatan nagu televiisorit, need puud on minu kell, ajanäitaja, tujunäitaja, karjäär, kodu, pere, armastus, hobi, nad on alati seal igavesest ajast igaveseks, minu väike kesklinna oaas-miraaz, mis paistab ainult minule ja on mõeldud minule ja natukese Lydia Koidulale ka, sest üks, kõige suurem puu, on tema oma, Lydia Koidula tamm.

Ponide kuningriigis oli suur häda käes. Kulda ekskrementeeriv eesel oli põgenenud ja kuna Pegasus magas parajasti öisest lennust mälukat välja, polnud kellelgi ka ühtegi ideed, kuidas võlavanglast vabaneda. Plüüzhloomade bande oli juba õues ähvardamas käinud ja kõik väikseseid pruune karvu täis ajanud. Mida teha??

lugesin kellegi blogi, oli vist juha vuorineni joomahullu päevaraamatust mõõtu võtnud või lihtsalt kirjutab üles oma igapäevased napsutrallid, et mitte mõistust kaotada... ise sai ka vahepeal seda tehtud, siis kui joomine ikka väga karmiks kätte läks, kui üle paari kuu kainene kordagi magama minna ei saand ... heh ... karm, mõtlesin täna ennast korralikult täis juua, ilm on ilus, pirokas kutsub, ja zavv ... oi seda zavvi, sinna ple kaua aega ära eksind, krt ple joondki nii kaua, töö, heh kahel ametil korraga, laoori ja joonestaja-projekteerija ... käin korra kontorist läbi, võtan vana gängiga ühendust ja joon hambad piroka murru,,, laup. läen K-ga pulma, seal ei tohiks vist väga täis juua end, puht viisakusest, aga eks näis mis seltskond koos on ... pulma trall ja tasuta alko, mulle sobib ... võibolla liiga kaua enda introverstet masendavat isiksisust puurind ja tunnete maailma uurind, tuleb pealiskaudsust katsuda ja alko ning muude meelemürkidega mõistust avardada "mind expansion" vm. heh ...

njamh, eile õhtul mõtlesin ... ma olen see pahapoiss su gümnaasiumi 11-ndast klassist, see jah, kes istus seal äärmises reas ja ei teinud midagi peale korra rikkumise, mahhineerimise ja sehkendamise, viilimise. Ta siniste silmade tagant paistis siiski midagi, mingit tarkust, jõulist, toorest intelligentsi, ilu, armastust, romantikat, või lihtsalt tühja jääkülma õelust, mis ei suuda leida õiget väljendust. Sina,
healaps, paitüdruk proovisid muuta teda, parandada, teha ta korralikuks, teha tulevik talle, läbi headuse valgusevihu, korrastada ta maailm, lasta natukese päikest ta hinge. Päikseloojangu valguskiirte murduv vikerkaarelisus õhtukülma kastetilkadest, mitte piiritletud inimkuju, mõtlesid sa, teda vaadates ning salaja imetledes. Sa mõtlesid muuta teda, arvasid, et suudad, kõik arvavad seda. See ongi see, mis tõmbab "paitüdrukuid" "pahadepoiste" juurde, see, et kedagi muuta, selle muutuse tähtsus. Sa olid kindel, et muudad, kuid muutusid ise, pärast üürikest piilumist ta süsimusta hinge, siiski, mille varju sa said ainult näha, oleksid kõike näinud oleks tagajärjed hullemad, pöördumatud. ainult varjust piisab, et lummata, et matta su päikselisus niiskesse kurba kongi, mida valvab sinisilmne aheldatud valvur, sõnatu, kes räägib ainult oma liigutuste meloodilisusega sõnatu häälega. sa täitsid ta päevikut, sa üritasid korraldada, planeerida, organiseerida, kuid kõik läks nagu alati, nagu oleks ette määratud, nagu oleks laul, the smithsi laul. päästeürituse uinutas unelev lummus, piiritu inimkuju, mis võibolla päästis su korrast ja reeglitest ja kohustustest, millest loobumist poleks sa iial osanud karta/oodata, nüüd oled sa see keda vihkasid, see keda tahtsid päästa, see keda armastasid salamisi, kellest nägid öösiti aegajalt und ja unistasid oma naiivsuse optimismis lootuses muutusteks. Ta kopeeris oma hinge varju, koopia koopia sinusse, nagu arvutisse viiruse. inimhingede häkker mõtlesid oskamata/tahtmata ennast kaitsta loobudes uneluse unistustesse, loovutades end ta hõljuvasse unistuste maailma, mille reegleid sa ei tea, millel polegi reegleid, mis on arhailises anarhilisuses niivõrd habras, et iga vale liigutus, sõna, hingetõmme hävitab selle ning heidab sinna ligilastud välja nagu juhtus A ja E-ga paradiisis. siiski see maailm pole mingi paradiis mitte kellegile, pigem põrgu ooteruum, nagu hambarsti oma... päh ... ei viitsi kirjutada enam -> kontorisse ja siis jooma.

suvi on käes kõik märgid viitavad sellele, uus ring hakkab täis saama. sellel ringil olid suuremad panused kui eelmisel kuid kõik kukkub välja täpselt samamoodi, paratamatus... nii on alati, vähemalt minuga ja lihtsalt ei oska, või ei jõua midagi teha vältimaks seda. lõpptulemus on see, et kõik tükid on üles korjatud, kuid valesti kokku pandud ja karistuseks lüüakse süüdlane risti, kuni tuleb keegi hea-hea ja ristilt alla võtab, algab uus ring, kuid vahet pole, headus saab alati karistatud.
eile nägin mingit hirmvana painajat, viimati nägin seda mingi 10 aastaselt, emotsioonid on kokku varisend, jõuetus teeb hirmu ... painas nägin ennast põgenemas mingisuguse imeliku massi, karja eest. öösel pimedas mööda tumedat öörohelist välja, kus olid mõned lehtedeta raagus puud. jõudsin kivini, mingi veidra, maagilise kivini, lohke täis. kivis oli peidus tundmatu jõud, mis imes minu jõu ära, muutis jõuetuks ... jõuetuks liigutama, mõtlema ... ainus mis teha sain oli vaadata, vaadate seda tumepruuni lohkudega kivi ja kuulata tuult ning läheneva jõugu kiirenevaid samme. ma ei teagi mis seal kõige hirmsam on, kas see, et ei saa põgeneda või jõuetus või hirm karja ees... kõige hirmsam painaja üldse, kuigi ei tundu, see ei ole nägemises vaid tundes, see tunne mis sind oma haardesse võtab kui seda und näed, jälk... nägin veel paljusid asju, kahjuks ei mäleta nii täpselt, mingi asi oli seoses ruutude ja kuupidega, mis olid maas ja ma pidin neisse asju panema ja asjad muutusid pärast sinna asetamist, ja kõik lõppes sellega, et ma olin püstoli kuul ja lendasin oma peal oimukohtadest läbi ja kukkusin siis tiireldes tagasi maas vedelevasse kehasse, mis oli minu oma. :S ... ei oska muud midagi teha kui tahaks laulda ... alati tahan laulda, kui mõistus otsas ... mingi eestlaslik komme vist, kui asjad p-sse hakkavad minema tuleb häälepaelad valla lüüa, ikka valesti ja valjusti siis um häää

see kõik algab kohe sündimisest peale
kiire lõpp tuleb algusele heale
suure lärmiga sind pressitakse välja
et edaspidi teha sinu kulul nalja

kuigi olema siin kõik peaks lihtne
suurepärane ja imeline
konarlik ja kivine on tee

ei lähe kaua kui sa minema pead kooli
see on jõhker ja ohtlik omamoodi
kui sööma pead koolisööklas lõunasööki
või näiteks jooksma tuhat viitesadat meetrit

töö ja inimsuhted tekitavad stressi
juuksed kukuvad ära ja lähed kössi
tahad puhata sest pole enam jõudu
kuid juba naaber on ostnud uue mersu

Istun kodus kohvi taga, mõtlesin kakaod jooma hakata. nädal hakkab läbi saama, eurovisiooni populistlik jälkusekarusell sai läbi, juur ja kivirähk oskavad kommenteerida 5+. william buttler yeats lugemises. kõige tundub n2iliselt ülesmäge minemas - ei muretse, ei kurda; homme vahetan enda neegritöö võibolla kontori töö vastu välja, mulle sobib, joonestaja-projekteerija, natukese kahtlane töö, näiline tähtis staatus, tegelikult kontori neeger, nõudmistega siiski, näilised nõuded, millele sai vastatud näilise kvalifitseeritusega, ilusad sõnad tühja kesta taga, aga see ongi see, mis loeb ... kui saad laulda:
mu sinisilmad, mu hõbehääl,
mu sädelev intellekt - see on vaid mulje,
see on fassaad, see on vaid väline effekt.
lähen vist juuksurisse, nägin unes vist midagi seoses juuksuri uue soengu ja iseendaga, ei tea kas märk, et juuksurisse peaks minema, või lihtsalt märk, et muutused hakkavad toimuma, kui astun selle sammu, astun juuksurisse; fassaad muutub, välimus muutub ... soliidne välimus lisab autoriteeti, teeb su selliseks, et inimesed arvavad, et sul on midagi tähtsat õelda, et sa oled targem ning ilusam, parem kui teised ja selle varjus võid kõike rääkida, peaasi, et sa näed välja nii, et sa räägid midagi tähtsat, suu peab liikuma ... samm täiskasvamise poole ... täiskasvanuks ... heh ... ei tea kas täiskasvamine on nagu täisjoomine/jäämine
kas ma olen täiskasvand?, varsti olen 21 siis enam ei kasva, äkki peakski jääma lapseks, väikseks poisiks mehe maskis, et jääda märkamatuks hallis inimsööjate maailmas, kasvada kokku massiga. või eralduda hoopis massist, olla tähtsam, näida tähtsana, eduka, ilusa targa, tugeva mehe maski taga väikse poisina,,, teha halba nalja ?
Üles, ikka üles, kõrgemale, ikka kõrgemale, kiiremini ikka kiiremini, taevas ei ole mingi piir, taevas on vaid sinine osooni kiht hallide pilvenätsakute taga vahest peidus, piirid on vaid meis endis.
krt kes mulle sellist asja ajusoppidesse on ajanud, nagu koer lambaid karjamaale.

Saatsin emale emadepäevaks kirja,

Tsau..

Me tihti unustame tuua teile lilli
ja teie muredest ei iial südant valuta.
Kes ütleb: "Tasuda ehk emale ta suudab kõik vaevad",
see valetab...

aga,

Mu ema silmis
on päikeselaik.
Mu ema juuksed
kui merevaik.
Mu ema musil
on maasikamaik
ja tema süles
on parim paik!

Ilusat Emadepäeva !

Jaan :)

... olla pisara silmi toonud :S ...

Tahtsin eile suitsu osta, läksingi poodi, panin selga oma kulutatud teksatagi samasuguste pükside ning plätudega, valged sokid. Kõndisin mööda Pepleri tänavat, vihma oli sadanud, vihm on looduse jaoks nagu nutt inimese jaoks, vihm puhastab, teeb värskeks, päästab ilu põua lämmatavast haardest, ilu lõhnad tolmu kõikematvast katvusest ... värske oli, vaatamata nohule tundsin kerget sireli, elupuude, kuuskede, jalakate, lillede, muru, kõikvõimalike muude põõsaste ja puude patareisid laadivat lõhna, energiat, puhast jõudu loodusest, vabaks saanud loodusest, vihm oli ära pesnud kõik valu ja haavad, vihm tegi maailma, Tartu, minu maailma nooreks, elavaks, tugevaks, et tõusta, et uuesti tolmuma hakata, Tartu nuttis eile, mina ei nutnud ... mina nutsin viimati päris ammu, ma ei oska nutta, ma ei taha nutta(mehed ei nuta, arvatavasti selle pärast), kunagi väga ammu lubasin endale, et ma ei nuta kunagi, teised peavad seda minu eest tegema. Kõik on värske ja puhas, pisaratest pühitud puud sätendavad päiksekiirte saatel, ärkavad ja kasvavad, kõik läheb edasi, ainult edasiminemise pärast, minagi lähen edasi, siiski mitte edasiminemise pärast, mina lähen suitsu pärast ning natukese aja pärast on kogu lõhnade laadiv maailm kadunud, lukus minu jaoks.

Vaatasin üht päris head filmi, Memoris of a Geisha. Rääkis mingist geishast, ei mäleta kahjuks täpsemalt Jaapani kultuuri, lünklikult mäletan ainult, aga geishad polnud päris prostituudid, neil oli märgatav vahe sees, eniveis, hea film oli, liiga tundlik minu jaoks siiski. Ei meeldi kui mingi film üritab teha sees mingit tunnete koormust, valu, kaastunnet ... aga samas, see teebki filmi heaks.

-> müüdavad naised on odavad; Kui ma näeks kuskil ballil v kuskil mujal piltilusat naist. Läheks ta juurde ja küsiks, kas sa 10 milj. krooni eest magaksid minuga ühe öö, vastus oleks ilmne. Kui ma peale seda küsiks, aga 5 krooni eest, ka siis oleks vastus selge, kuid reaktsioon oleks huvitav,(olenevalt muidugi naisest endast) sest edaspise jutuajamise käigus tuleks hinnas kokkuleppele saada, kuna edaspidi on ta kaup, asi, mitte isiksus. Asjad on odavad, pole kallist asja, on vähe raha.
Ilu kaoks koos müüdavusega, sest alati on ilusamaid asju, asjad on võrreldavad, müüdavad, vahetatvad. Inimesed, isiksused on ainulaadsed, neid ei saa võrrelda, ilusad, kõigis on peidus ilu va. asjades, asjad kuluvad, lähevad katki, kaovad ära ... mis asi on üldse asi, peale müüdavate naiste; puu ei ole asi, laud on asi, kivi ei ole asi, kivist tehtu on asi ... asjad on inimeste tehtud, inimeste poolt rikutud, kuid siiski nii hädavajalikud,,, ja nüüd on minu asjund ajus mõte otsas, v ei ole, lihtsalt väljendumis oskus on otsas ja nigel ja halb. Oskan veeretada lumepalli mäest alla ja lõpuks ise jääda selle alla ...

tegelen eneseuuringutega, kes ma selline olen. igasugu küsimused tahavad vastamist,,, kas ma olengi tegelikult selline külm, nagu kivi. ei oska või ei taha komplimente teha, tegelikult, "kompliment, mis see on ?" oleks minu puhul vist õige ... vabandamine ja andeksandmine samasugused võõrad definitsioonid ... harva, kuid siiski vahest tahan südamest vabandust paluda, aga ei oska, ja siis kukkub välja stiilis - tahtsin anda endast parimat, aga välja tuli nagu alati. andeksandmine sellist sõna, nähtust minupuhul ei eksisteeri, on vaid unustamine ... ja seegi siis, kui enda ilusast kenast unistuste maailmast suvatsen tegelikkusega hetkeks ühendust võtta ... aga miks ma unistustes hulbin, ebakindlus ?, hirm ? maailma ees ?, reaalsuse ees ?, maailma/reaalsuse, kus peab tööd tegema, vaeva nägema, et omada positsiooni, staatust, autoriteeti teiste silmis ... jumaldada raha, karjääri või midagi muud ?... teha vanemad uhkeks, saada tõusikuks, karjääri inimeseks, "edukaks" ... seda nad ju tahaks, kuigi nad seda ei ütle, nad tahaks, et sul läheks hästi, et sul oleks raha ,,, raha = hästi minek ... nad tahaks, et sul oleks siht, eesmärk, mille poole pürgida ja siis see kohe kiirelt-kiirelt täide viia, aeg pole raisata ... sa oled 20, üks kolmandik elust on möödas, kaks kolmandikku või rohkem on noorusest möödas, ja mis sa saavutanud oled ? -> ülikoolis, esimene kursus, tüdruk, orjatöö mingis mõttetus kohas ja kamp pooljoodikutest sõpru, kõik samasugused nagu sa ise,,, kas sa oled isegi kindel, et võid neid sõpradeks nimeta, arvatavasti võid, arvatavasti nad ongi, sest paljude inimestega sa lihtsalt keeldud suhtlemast, mingi tundmatu tunde pärast, ja nad on arvatavasti ainukesed, kes suudavad su toast välja meelitada, kui sa sinna sulgund oled tundideks, päevadeks,,, ning sa võid neid peaaegu usaldada, kuid siiski mitte täielikult, täielikult ei usalda sa kedagi, isegi ennast mitte ... jama, kahtlustav tõbras oled ja vaene, nii vaimult kui majanduslikult ... aga vähemalt unistused on, ja mis kõige tähtsam - ükskõik, et mitte õelda pohhui, on ...

Avasin päeviku, panin R.E.M.-i mängima ja lugesin

Ma mõtlen, et sa mõtled, et ma ei mõtlegi Su peale ...

Mõtle pealegi, et ei mõtle ...
Mõtlen ikkagi ...

allkiri
(keegi tundmatu)

Elu on ...

raamat - õpi sellest
kaunis - jumalda seda
võimalus - võta see vastu
lein - ela see üle
unelm - tee see teoks
tragöödia - lepi sellega
laul - laula seda
armastus - naudi seda
mäng - mängi seda
seiklus - mine kaasa
lubadus - täida see
võitlus - võta see omaks
õnn - tõesta seda
kohustus - täida see
reis - head reisi
:)
allkiri
(krööt saab 18 )

sellised sissekanded + veel mingisugused imelikud koodkirjas ülestähendused, mis on omanud ainult hetkelist tähendust, st. et varsti peale kirjutamist ununend, ja lühendite, märkide, tähtede tagant saab mõtte leida peale sügavat keskendumist ning meenutamist ... aga siiski on kirjas.

lugesin vanu sõnumeid ... nostalgia ... kuidas on võimalik nii palju suhteid ühel ajal töös hoida, aeg, otsustusvõimetus,,, igaühes midagi, mis teistes pole,,, igaüks täienduseks, harimiseks ... või lihtsalt otsustusvõimetus, argus ... vastutustundmatus, tagajärjetu lapsikus, empaatiavõimetus, imetlus,,, mis veel ...

olen saanud krungeks v. grungeks. krungeks ei hakata, selleks saadakse, siis, kui teksad kuluvad ära ja rebenevad ning siis, kui sul pole raha uusi pükse osta ja siis, kui sa kuulad vastavat muusikat ja siis, kui sul juuksed on pikaks kasvand ja otstest lõhki läind, sest sul pole raha, et minna juuksurisse või osta juukseid parandavat šampooni. Täielik krunge, inimrämps olen. kuulan velikije lukit ja mõtlen hommsest, homme saan raha vblla, ostan uued püksid.
jäin haigeks volbriööl, tuulest ja emotsionaalsest pingest ... mingi nõme omadus mul, mõtlen ennast tihti haigeks, volber oli ka nõme, kõik on nõme ... nõmenõme .. nõmme nõmme .. faking nõme blabla .. mis sõna .. sauna taga tiigis on alvelaevadebaas tegelikult ... tegin järjekordse pangakaardi pettuse, 65 senti oli kontol, ostsin mingi 30 krooni eest manti poest, mulle meeldib mu kaart, mu kaart mõistab mind, hansapank mõistab mind ... ikkagi rottkoer vm. .. ahh tegelikult tahaks kõiki p-sse saata :p .............................................................................................................................