n2idik

Istun kodus, akna taga sabistab vihma. R.E.M. mängib, eile sai joodud .. masendus on .. R.E.M. sobib täiesti sellise ilma, tujuga. Eile, eile, eile .. ülikond on kergelt tolmune, vene tibinad üritasid pilkavalt naerda bussipeatuses pohmas ja ülikonnas Jaani üle, ei teind välja, vaatasin neile ainult põlastavalt otsa, tõmbas tibinad näost kaameks. Panin suitsule zippost tuld, vaatasin bussiaegu. Vene tibinad sosistasid aupaklikult, sellised mõttetud kudinad nagu plekist välgumihkel, nn kvaliteet firmade nimed ja muu selline sodi kutsub esile sellist tüüpi inimestes aukartuse .. masendav .. kuradi orjad, brändi orjad, stiili orjad, raha orjad .. bussisõidud on pohmas peaga tõsine piin, mitte et nad niisama ei oleks. Vanamutid seisavad nagu postid jalus, kõik haiseb ja on muidu räpane, inimesed on nagu kilud plekk-karbis, masendav, masendav .. Käisin pangas, ütlemas, et ma ei taha õppelaenu, need värdjad kannavad muidu hoobilt 20k pangaarvele ja pärast, kui kool läbi on, oled sa samahästi kui nende jobude ori mõneks ajaks, küsivad teab mis hirmsa prossaga kogu papi tagasi. Matsid raisk. Ma ei saa sellest aru, miks ma pean panka ronima ja ütlema, et ma ei taha laenu, võiks ikka vastupidi olla, et siis venin panka kui laenu vaja, aga jah, mida iganes. Lasin samas kaardi ka teha, vana kadus vist juba eelmine suvi mingi jooma käigus ära. Uued u-panga koodid ja kasutaja tunnuse võtsin kah. Maksin võla ära ühte veinikasse, kus eile sai napsitatud. Kõndisin tänaval, vihma sadas, masendav oli olla, kui järsku tahtsin naerda. Naerda kõige selle sumina üle, naerda vastikute tõusikute üle, kes arvavad, et kõnniteed on nende luksus autode parkimis kohad. Naerda invaliidide, santide, rikkurite, intelligentide, kirjanike, sportlaste, masendavate meediainimeste, kuulsuste, igasugu pseudokuulsuste üle. Enda üle.. Taipasin, mis on elu ja maailma mõte. See on üks. Lihtsalt üks. Kahte polegi on ainult üks, pole vastandeid, ega erinevusi. Kõik on seotud. Pimedus ja valgus on üks, sama tervik. Mina ja maailm on sama asi, nagu ka maailma ja mina ja mina ja teie. Kõik on üks ja sama. Kui poleks mind või sind, või kasvõi kui seda Lydia Koidula tamme mu akna all poleks kunagi kasvama pandud, siis poleks midagi. Ma olen samapalju puu kui ma olen mina ise.. Seda tundes on lihtne jalutada kitsal munakivi tänaval, naerda hinges või naerda valjusti vihma sabina käes, sest vahet ei ole, kõik on üks ja sama.

Nad olid noored ja mässumeelsed. Dissidendid. Keegi ei tea kus see algas ja miks see just nii algas .. saatus .. Tüdruk oli tumedapäine, tänavatüdruk. Tal oli sünnimärk parempoolsel huule ülaosal, nagu 17-18 saj. Prantsusmaal, laguunsinised silmad, kauneim naeratus mida iial nähtud, imeilusad lopsakad kirsipunased huuled. Modellilik kehaehitus, tõsi, natukese lühem, kui modell peaks olema, nii 1,65m - 1,70m. Tüdruk oli kuusteist, valmis mässama kõige ja kõigi vastu. Pidurdamtu, talstutamtu, metsik - seda kõike võis ta silmist lugeda, sinised silmad, mis olid samas nii jäised, kuid samas helkis neist tuli. Ta pilk suutis kõik tarduma, jooksma, hüppama, lendama panna. Veenus. Ta puudutus oli pehmem kui udusule langemine siidlinale, ta puudutus pani tarduma, tõi ihavärinad, tõi pisarad, naeru, õnne. Ta oli pehmeim asi siin universumis, jumalus .. jumalad kahvatuvad tema kõrval. Ta oli salapära, iha, unistused, armastus, murtud unelmad, unetud ööd, uni, päev, öö, kõiksus, kõik mida keegi iial kogenud, maailma-, inimkonna pärand. Lummus. Ta nimi oli Anna.
Poisi nimi oli Lank, või vähemalt kõik ta tuttavad kutsusid teda nii. Oma õiget nime ei oleks vast poiss isegi osanud õelda, sest nii kaua kui ta mäeltas, on teda nii kutsutud. Poisil olid samuti sinised silmad, pikad, natuke rasvased kuid siiski kohevad, juuksed. Silmadest kihas natukese hullumeelsust, hajevil olekut, kuskil kaugemal, eemal kõigest halvast, kõigist seadustes, normidest, käskudest. Poiss oli 15, kuid siiski ta juba suitsetas ning jõi õlut üpris tihti, et eemal olla kõigest sellest jamast mis teda ümbritses, kõigist piiranguist. Ta igatses vaikselt Arkaadiast võibolla, või siis millestki muust. Hiljem hakati poissi Apolloniks kutsuma, ülikoolis. Ülikooli sattus poiss väga imelike juhuste kokkulangemisel kunsti õppima. Üks õppejõud andis talle sellise nime, mis jäi talle elulõpuni külge.
..Saatus oli nad toonud lähimast asustusest mitmekümne kilomeetri kaugusele, nad jalutasid metsavahelisel teel. Vaatasid tähti ja vaikisid, hoidsid teineteisel käest kinni ning kallistasid. Oli sügis ning öö oli võrdlemis külm, kaste tilgad sillerdasid lehtedel ja heinamaadel kuu ning tähtede taustal. Tüdruk nuttis salaja, olles lummatud ennast ümbritsevast, ta ei nutnud kurbusest vaid armastusest. Ta arvas end armastavat Lanki, kes tundus talle nii püüdmatu. Ja nüüd oli ta temaga koos, tema kaisus, siin, eemal kõigest ja kõigist, keset looduse ilu, öö ilu. Nad jõid veini ning tegid aegajalt mõne kanepimahvi. Ja vaikisid, neil polnud midagi rääkida, sest nad teadsid juba kõike, kõike mida oli vaja õelda. Nad kartsid, sest nad teadsid, see hetk saab läbi ja siis pole enam midagi, on ainult tulevik ja mälestus, kuid see ei loe, sest tulevik alles tuleb ja mälestus on juba olnud, olnud minevik, mis ei kordu. Olevik oli see mis luges, nad kallistasid ja poiss suudles tüdrukut huultele, kogu ilm muutus soojaks, neid läbistasid värinad kord vulkaaniline soojus, kord jäine külmus, külma ja sooja vahelt kadusid vaikselt piirid, tekkis värelev tundmus tervikust. Nad olid tervik, aeg nende ümber põimus läbi ruumi kõigist dimensioonidest ja väändus nii kaua kuni kadus. Polnud midagi muud kui nemad, nemad mitte enam kaks vaid üks, ühte suland. Tervik, täius, Nad ei suutnud üksteist lahti lasta, hoidsid ja suudlesid, ei julgend silmi avada, sest laugade taga oli nii palju enamat. Nad olid siit maailmast kadund, sealt sätendavate kastmetilkade ja õise metsa vahelt. Jäljetult läinud. Ja järskui kui avati silmad, olid nad tagasi, vaatasid kuidas metsa tagant hakkas roosakas päike tõusma, esimesed kiired paitasid neid, esimesed linnud, kes polnud veel ära lennanud, tervitasid neid oma lauluga.
Linnud teavad kõike sosistas poiss. Päike paitab ainult meile lausus tüdruk ning teadis, et ta ei ole enam kunagi nii õnnelik, et ta ei näe enam kunagi oma armastatut. Nad kõndisid minema, vaikides.

Juss on kiilaspea, ta vihkas neegreid ja kõiki teisi, kes massist erinevad, eriti vihkas ta karvaseid, lõngasid, kui juhtuks veel kuskil nägema karvast neegrit .. aiai .. Juss käib neli korda nädalas jõusaalis, et oleks julgem tänaval liikuda, et oleks musklit, et näeks suurem ja tugevam välja. Jussi lemmik inimene on Conan the barbarian, ta unistab kunagi selliseks saada. Juss käis 3 aastat soomes tööl, ei kulutanud raha niisama, ta tahtis endale osta BMW-d, sellist uut ja ilusat, et saaks tüdrukuid sõidutada ja salaja unistas rohkem seksigi saada. Peale kolme rasket töö-aastat hakkaski Jussi unistus täituma. Ta lasi sõbral Saksamaalt peaaegu uue auto tuua, kui auto oli käes siis läks ta õhtul peole, pani autos uue plaadi mängima. Plaadil oli palju häid lugusid, meie mehelt ja nexuselt ja mr. happymanilt ja paljudelt teisteltki. Juss keeras automaki põhja ning kiirendas hoolikalt igal ristmikul kummivilina saatel. Lõpuks jõudis Juss kohalikku kõrgelt hinnatud klubisse, Atlantisesse. Ukse peal ostis Jussike rõõmsalt pileti ning suundus edasi baari, kus tellis alustuseks 2 shoti tequilat, edasi jõi Juss viinakokteile, sest need olid odavad ja kammisid hästi. Lõpuks, kui Juss oli juba päris korralikult täis, hakkas ta naistega flirtima, üritas tantsidagi ja puha. Kuna Juss eriti raamatuid polnd lugend ja kooliteegi lõppes kuskil 8-nda klassi kandis ei osand Juss just eriti hästi naistega lävida, paljud tüdrukud, kellega Jussike üritas jutu peale saada, käisid ülikoolis, mõned olid just lõpetanud 12-nda klassi ja plaanisid ka kõrgemasse kooli minna. Muidu polnud neil tüdrukutel suurt muud midagi viga, aga nad rääkisid natukese imelikult, kasutasid selliseid sõnu, mille tähendusi Jussike ei teadnud. See tekitas Jussis pahameelt, veel tekitas Jussis pahameelt see, et mõni tüdruk tahtis rääkida raamatutest jms. kedagi ei tundund nagu eriti huvitavatki see, et ta oli just uue ilusa auto endale ostnud ja tahtis nüüd ilusaid naisolevusi sõitma viia ja võibolla isegi põlve silitada, salaja mõtles Jussike ehk millestki enamast, aga ohh seda kurja saatust. Peo lõpuks oli Jussike juba tõsiselt pahanenud pidevast korvi saamisest ja alkoholi vinegi lisas Jussi pimedale vihale leeki juurde, nagu oleks bensiini lõkkesse visatud. Nüüd Juss enam aega ei raisand, vaid otsustas näidata õrnadele naisolevustele kui tugev ta on ning läkski alkoholi udus kõikudes pidevatest ebaõnnestumistest kibestatuna ühe kiitsaka prillidega mehikese juurde ning lõi selle üheainsa hoobiga tantsupõrandale siruli, siis äsas ta samasuguste stiilipuhaste hoopitega veel teise ja kolmandagi mehikse klubi põrandale. Lõpuks võttis ta mingi vennikese nupuvõttesse, kuid see jäi ka viimaseks mis ta teha suutis, sest kurjad turvamehed tulid ja saatsid ta uksest välja. Nii siis Jussike istus seal, laev Pegasuse ees, vaatas tühjal pilgul kaarsilda ja ei mõistnud miks küll turvamehed nii pahad olid, ühega neist oli ta isegi kunagi veel koos trennigi teinud. Jussike ohkas ning mõtles kui reeturlikud ikka inimesed võivad olla. Nii siis ta oli seal, vaatas tühjal pilgul kaarsilda ja mõtles, et mida Conan küll sellises situatsioonis oleks teinud, lõpuks jõudis ta lahenduseni, et Conan läheks kindlasti kätte maksma. Jussile meenus pesapalli kurikas auto pagasiruumis, ning seepeale suundus ta oma uhke BMW poole, et karistusretke endakasuks pöörata ustava puust nuia abil. Teel parkimisplatsi jussike komistas ning kukkus asfaldile, jäi sinna hetkeks lebama. Seda aga nägi pealt Jussi vana klassiõde Maarja. Maarja oli kergelt ülekaaluline blond tüdruk. Talle meeldis kanda teksariidest seisuseelikuid, ning tikk-kontsadega plätulaadseid jalanõusid, lisaks kandis Maarja veel roosasid toppe. Roosa värv oli üldse Maarja lemmik värv. Maarja arvates ei saanud kunagi olla liiga palju roosat naisterahva riietuses. Maarja oli tubli tüdruk, ta lõpetas põhikooli ilusti ära, tõsi, suvetööga, aga siiski.. Keskkooli ta enam ei läinud, sest leidis, et lollid käivad koolis. Tema läks kohe tööle, müüjaks, kaubanduskeskusesse, mille ees ta ikka sõpradega peale kooli aega veetis. Maarja tundis Jussi silmapilkselt ära, sest oli kunagi, kui Juss veel tema klassis käis, salaja Jussi armastanud. Ta aitas poisi üles ja küsis kuidas viimasel läheb, see meelitas Jussikest nii väga, et ta unustas sedamaid oma kättemaksu plaani, sest keegi polnud kunagi temalt midagi sellist küsinud ja ta kutsus tüdruku kohe oma uue ilusa autoga sõitma. Auto sõidu ajal nad eriti ei rääkind, sest mr. Happyman mängis ja kumbki poleks kuulnud mida teine räägib, pealegi neil polekski olnud miskit enamat õelda, laulus õeldi juba kõik ära, mõlemad tundsid seda ja olid südamepõhjani õnnelikud. Juss libistas kartlikult käe Maarja põlvele, poisi imestuseks ei saanudki ta tüdruku käest oma ülemeeliku käitumise eest kõrvakiilu. See tegi Jussi tuju veel paremaks ning ta ohkas õnnest ja mõtles, et BMW ost on ikka asja ette läind, nüüd on tema, Juss, tegija. Sarnased mõtted liikusid ka Maarja peas, Maarja ei suutnud uskuda, et ta unistus, kunagi oma kooliaja armastusega kohtuda täitub ja et tema armastatul on veel pealekauba nii uhke auto. Maarja naeratas õnnest, võttis kotist huulepulga ja värvis huuli. Nad olid õnnelikud.

mäletate oma esimest suudlust, oma esimest puudutust, esimest seksi, esimest korda kui nägite liblikat, muru, päikest, esimest tuulehoogu, esimest pilti maailmast, esimest eemaldumist teistest .. mina ja teised, enda identifitseerimine, esimene kord ... mis see on, miks me seda igatsema. mitu korda oled olnud teistele esimeseks .. esimeseks armastuseks, suudluseks, esimeseks seksiks .. mis on esimeseks olemises nii võluvat, hurmavat, pingutust väärt, milleks olla esimene .. milleks ? .. aga ometigi ihkame me seda, seda puutumatust, puhtust, kujundamist, avastamis röömu .. esimene suits, esimene kanepi suits, esimene alkoholi joove, esimene pidu, esimene tants .. esimene, esimene, esinemine .. aplausi palun .. muusika, esimene muusika, tüli, kaklus, hirm, sõprus, reetmine, pettumus, kibestus .. kui paljudele olen mina esimene olnud, paljudele. kui paljud on minule esimesed olnud, vähesed .. raev .. esimesed keha piirjooned mida sa silitand oled, esimesed viirastused, esimesed naudingud .. kuidas neid mäletada, need on nagu unne vajuv kunst, nagu kaduvad tunded, nagu muusika, nagu hirm, valu, päike, sügis, viha. me oleme kes me oleme, aga me muutume, muutumata. kindlaks määratud piirid, huvid, maitsed nagu teleka pult, kontrollitavad. kas me kardame kaotada kontrolli .. ei tea, kindlasti .. öös, on peidus asju, peidus palju kontrollist, minevikust, kõigest.. uuestisünd, kuidas ma tahaks uuesti sündida, jääda puutumatuks, jätta teisi puutumata. kuidas ma tahaks puutumatust armastada, määrimata puutumatust, ilu, puhast ilu, süütut ilu on lihtne armastada, veel lihtsam on seda määrida ja lõhkuda ning seda tehes ennast veel isegi hästi tunda, sest sa oled esimene .. hell yeah .. kõik armastavad võitjat .. esimene suits vs. teine, miljonis .. mis vahet seal, vahe on spacebar .. vajutan seda mis vahe see on ... kas selline või hoopis selline ? ÄÖ * Ä ÄÄ *** *
esimene ülikond, esimene arvuti, esimene asi, esimene suudlus, 60m jooksus esimene, esimene matemaatika olümpiaadil, esimene kirjand, esimene õlu, esimene eksam, puhkus, tunne, pohmakas .. mis on neist võimsaim ja tähtsaim, kas teine? või kolmas? või neljasaja viiekümne kolmas? kuradi esimene, ma peaaegu vihkan esimest .. esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene, esimene-. nii linnas kui maal.

You Are a Hunter Soul

You are driven and ambitious - totally self motiviated to succeed Actively working to acheive what you want, you are skillful in many areas. You are a natural predator with strong instincts ... and more than a little demanding. You are creative, energetic, and an extremely powerful force. An outdoors person, you like animals and relate to them better than people. You tend to have an explosive personality, but also a good sense of humor. People sometimes see you as arrogant or a know it all. You tend to be a bit of a loner, though you hate to be alone. Souls you are most compatible with: Seeker Soul and Peacemaker Soul

You Are a Seeker Soul

You are on a quest for knowledge and life challenges. You love to be curious and ask a ton of questions. Since you know so much, you make for an interesting conversationalist. Mentally alert, you can outwit almost anyone (and have fun doing it!). Very introspective, you can be silently critical of others. And your quiet nature makes it difficult for people to get to know you. You see yourself as a philosopher, and you take everything philosophically. Your main talent is expressing and communicating ideas. Souls you are most compatible with: Hunter Soul and Visionary Soul

avastasin, et maailm on armastand mind. olen maailma armuke. näppu vaikselt liigutan ja inglid taevas sebivad. pole muret, olen elukunstnik. mu silmades on sära, mida aastad ei kõiguta, tulevik saab olema suurepärane ja imeline, ei mingit jama. minu osaks ei saa mõttetu rutiin: hommikul kell 07.00 üles -> 08.00 tööle -> 12.00 lõuna -> 17.00 koju, ja nii esmaspäevast reedeni; õhtuti sügad kotte teleka ees ja vaatad "Tuvikesi"; kord aastas käid kuskil soojal maal puhkamas, kui veab; kolm korda nädalas ronid naise otsa kell 23.00 15 minsaks. Ja nii elu lõpuni.

taevas osoonikit
mustad pilved hakkasid kogunema
peakohal kokku,
vist ei luband minna,
märjaks saab,
hääletaja vaist.
olgugi,
et hääletaja liigub häälega,
340 m/s 15 kraadise õtemp. juuures,
1225 km/h õ.ö.ä arvab põhikooli
füüsikaõpetaja
vaikuskiirus ei võrdu helikiirusega
bussiga saab
koju 70 km
60,8 km/h
maksmab 1,16 kr/km.

lugesin hancocki allilma, jääaaja uppund kuningriikidest. populaarteaduslik raamatuke, aga huvitav, uvitav lugesin veel ehini alateadvus on alatasa purjus.

huvitav

VATIKUU
vihmauss ei valetanud kunagi
kui rääkis elamise tähtsusest
tema leiutaski kuunagi
kuhu riputas oma võidunud
vatikuu
[A.Ehin]

kuulsin raadiost, et üks eesti mehike korraldab poevaraste maailmameistri võistlusi soomes, eelmine aasta korraldas eestis, aga paljud vargad saadi kätte, enam ei tohtinud korralda .. jama ..

nägin painajat vist, mänguloomade, maskottide, topiste olümpiast ja karjusin öösel- veidrad painajad, mis karvastes elukates hirmsat on,,, võibolla see, et polegi midagi hirmsat, see et keegi on tegelikult seal sees, aga kes või mis,,, salapära, salakära on hirmutav. viinakuradid, masendus, veidrus, sümbolid, sümpaatiad, must huumor, kohvi üledoseerimine, plahvatav kiirkeetja, üledoosid, doosid, süstlad, kõrgused, karjäär, öö, mikrolaine ahi, tilkuvad kraanid, postimees, raha, delfi(inid), telefonid, telekad, makid, raamatud - hirmsad asjad

"Siil on nädala tegija," teatas Rebane. "Ostis endale Kadeti."
"Auto vä?"
huvitus Jänes.
"Ei, türa, hambaharja," ärritus Rebane. "Muidugi auto, tainas. Kollase. Tuunitud."
"Tuunitud? Mootor forsitud vä?"
"Ei, alumine spoilaring on, ja vasak esimene suunatuli on ksenoon."
"Tegija, raisk," nõustus Jänes nüüd. "Ksenoon ju päris vähe maksab ka."
"Siilil on sitta nagu ratsahobusel raha, vend toob ju Soomest varastatud läpakaid ja müüb siin sadamas Põtradele maha, pärast sõidab Helkarisse ja virutab tagasi."
Jänese silmist peegeldus aukartus. "Vend ikka oskab elada."
"Jah," nõustus Rebane suitsukoni tänavakividele laiaks litsudes. "Selfmeid
mees."

"Oh, vaata, süstal," nügis Rebane küünarnukiga Jänest.
Jänes libistas end pargipingilt maha ning veendunud, et keegi teda ei
vaata, tõstis süstla ettevaatlikult üles.
"Ära näpi, jobu!" kriiskas Rebane. "Tahad aitsi saada vä?"
"Päris saangi aitsi. Ega ma seda süstalt nikkuma ei hakka," ilmutas Jänes teadlikkust. Siiski viskas ta süstla pingi alla ning nühkis käpad igaks juhuks vastu teksasid puhtaks.
"Mäger käis ju ükskord selles... Noh... Aitsi ennetamise keskuses. Pärast tuli sealt, taskud kantosse täis. Lasime ühe vett täis ja viskasime rõdult alla ühe auto pihta."
Jänes ruigas naerda.

Siil ja Nirk igavlesid autos. Siil klõpsis hajameelselt oma Kadeti suunatulekangi üles-alla, Nirk näris pistaatsiapähkleid ja sülitas pähklikoori avatud aknast otse kõnniteele.
"Mõtle," ühmas Nirk äkki, "kui poes oleks pizda-pähklid müügil. Vähe lahe oleks."
"Mõnikord mulle tundub, et sa, Nirk, oled sugulasabielu elav etteheide," vihastas Siil.

Kährik puhus rahulolevalt avatud sakurokipudelist välja pressiva vahutupsu
minema.
"Käisin eile sisseastumiskatsetel," teadustas ta peale esimest lonksu
Jänesele, kes ta kõrval murul istus ja süvenenult Autolehte luges.
"Kus?" tundis ta huvi ajakirja kokku rullides.
"EBS's," vastas Kährik näilise ükskõiksusega. "Türa, päris vähe peab pappi
maksma ju et sinna kooli saada."
"Mida õppima lähed?" päris Jänes.
"Rahvusvahelist ärijuhtimist."
"Oh, ärikas," ilkus Jänes. "Teed oma virma ka vä? Ära siis uhkeks mine,
võta mind ka ikka mersuga sõitma."
"Teen-teen firma," mugistas Kährik kahe õllelonksu vahele. "Kõigepealt ikka
avalikus sektoris väike praktika, siis vaatame, äkki saab mõne korporatsiooni filiaali kuskile Euroopasse, sealt edasi võibolla väike saidbisniss, mõne aasta pärast võibolla tulen Eestisse tagasi, siis
vaatame, kuidas kohalik kliima on, äkki väike import-eksport kärab ka."
"Faking totsent," urises Jänes, uuesti külili visates ning Autolehte uuesti
lahti lüües.
"Türa sa pead kogu aeg võõrsõnadega rääkima."

Jänese telefon helises. Linkin Parki polüfooniline.
"Räägi," käratas Jänes torusse.
"Mida? Mina vä? Eile käisin. Mhmh."
"Kesse on?" kiibitses Rebane kõrvalt.
Jänes rehmas tõrjuvalt käega. "Rebane on siin. SIIN! Hesburgeri ees.
MUSTAKAL, türa!" lärmas ta ärritunult. "Davai, tulge siia! Mkmm. Mul ei ole pentsu. Davai."
"Kesse oli?" päris Rebane uuesti.
"Ära päri kogu aeg, türa," vihastas Jänes.
"Ära siis kohe närvi mine," pobises Rebane. "Ma niisama küsisin."
"Nahui sul on vaja teada, kes mulle helistab," käratses Jänes. "No olid
naised, noh, mis siis!?"
Rebane näppis solvunud ilmel jopelukku ja vaikis.

"Näita telefoni," nurus rebane. "Mis sul on, mingi siimensikäkk nigunii," põlastas ta.
"Onon siimens, mine munni, türa sa pole siukest mudelit nokiat näindki veel," kraaksatas jänes solvunult ning ulatas rebasele oma telefoni.
"Oh, normaalne," läks rebane õhinasse. "Polüfoonilised on ka vä?" "Ei
tead, ei ole, tiriseb aint," ironiseeris jänes.
Rebane näppis vaikides jänese
telefoni.
"Sõnumeid ei loe raisk," hoiatas jänes.







Üliõpilane tuleb peolt ja avastab, et järgmisel päeval on eksam. Pea haige ja õppida enam ei jõua. Äkki kuuleb, kuidas ta sisemine hääl ütleb:
"Õpi kindlasti ära pilet nr. 5!"
Poiss võtab oma sisemist häält kuulda ja õpib haige peaga võideldes pileti nr. 5 raudselt selgeks. Järgmisel päeval läheb eksamile ja tõmbab pileti. Tuleb pilet nr. 13. Sisemine hääl:
"Hmh! Imelik...."

Staabis on nõupidamine. Korraga astub sisse Stirlitz, käes korv apelsiinidega, tatsab kikivarvul seifi juurde - muugib selle lahti, topib kõik salajased paberid hõlmaalla ja lahkub nagu tuligi. Kõik vahivad ammulisui toimunut kuni Hitler röögatab:
"Ja mis see veel oli?"
"Ah teate see on sm Issajev - vene luuraja." selgitab Müller.
"Miis!?" kisab Hitler. "Miks teda veel maha lastud pole?"
Müller selgitab:
"Ah, tead, iga kord keerutab välja - nüüdki oleks öelnud, et tuli apelsiine tooma".

"Mis see on, mis langeb taevast alla ja lõpeb -pea?"
"Ma ei tea."
"Lumi, lollpea! Aga mis langeb taevast alla ning lõpeb -sin?"
"Ei tea."
"Lumi, lollpea, ma ju ütlesin!"

Istuvad toas kaks n.ö."kiiret". Teha pole midagi. Igav...
"Jooks õige teed?"
"Just!"
Järsku on korteris kui tuulispask lahti- vennad kihutavad ringi, kõik otsitakse välja, kaetakse laud, käiakse poes suhkru järel, valatakse tee, juuakse. Ja seda umbes 8 sekundi jooksul...
Jälle istuvad, igav...
"Helistaks Vaskale? Ta toob viina, tüdrukuid...", mõtleb esimene kuuldavalt.
"Just!", plahvatab teine ja viskub telefoni juurde, valides välgukiirusel numbri:
"Vask, tle, igav, vta naisi!", vuristab ta telefoni.
Täpselt kahe sekundi pärast heliseb uksekell.
Vennad on momentaalselt koridoris, ning ainsa hetkega on lahti keeratud 5 lukku. Avavad ukse, kuid trepikojas haigutab tühjus..... vaid aeglaselt, liueldes langeb põrandale paberileht, millele on kirjutatud:
"Tõmbasin uttu! Mul sai teie ootamisest siiber! Vaska."

reisid reisitud, seiklused seigeldud .. nädalavahetus seljataga, iseloomustavad sõnad: tequila, tallinn põleb, tallinn, cooler, vana tallinn, tuli, hogarth, gin, viin, rumm, koks, taimsed komponendid, baar, geybaar, geyklubi, sünnipäevad, auto, katkine bensupump, hääletamine, mäeküla, tartu, rahatus ...

Dear Chasey Lain

I wrote to explain. I'm your biggest fan. I just wanted to ask, Could I eat your ass?

Write back as soon as you can



Dear Chasey Lain

I wrote to complain. Ya never wrote me back. How could I ever eat Your ass when ya treat Your biggest fan like that?



Dear Chasey Lain

I wrote to constrain. This letter is my last. As your biggest fan
I must demand You let me eat your ass

P.S.
Mom and Dad this is Chasey. Chasey this is my mom and dad
Now show 'em them titties.

Would ya fuck me for blow?


[Bloodhound gang - the ballad of chasy lain]

selline ilus kirilaul... kuulan mussi, näpin pulti .. pult on võim, vajutan nupule BASS +, bass tiksub põhja, aknad värisevad, naabrid nutavad, vajutan nupule BASS -, bass tiksub maha, aknad ei värise. vajutan nuppu +VOL, tuba küllastub muusikast, helidest üle ... bloodhound gang .. jee beibi jee -> tahaks karjuda .. masendav ..

eile käsin kontserdil ultima thule & singer vinger -> mida iganes ... hea üritus, kvaliteet aega veedetakse sellistes kohtades, lava ees seistes, hüpates, rockkontsertr rreeeeeerrrr, ilmtingimata ..