häda ja vaev
On mõõdund palju aega ja vett nii mõndagi on jooksnud ookeani sellest ajast, kui viimati siia midag skribasin, aga ehk aeg annab arutust - siiski ... aeg mõõdub, miski ei muutu. Aasta või paar on sellest mõõdas, kui viimati sai tablettide ja juttidega tutvust tehtud, karm karma. Reaktsiooni võime neile eriti ei prane, eks see olegi üheks õelaks põhjuseks miks kirjutada 6 ajal hommikul või öösel, mine tea. Jällegi - ei tea kumb on targemad kas siis päevad või ka ööd, kui ehk siiski mõlemad ei kulmineeru ühes eneseavastus püramiidis, mida hoomab kõiksuse silm, mis võiks olla väga vabalt minu oma, kui see ei pärineks kuskilt varemetest. Ideest ürgsest, aga kes seda ikka teab... alkoholi ja muudest joovetest hõivatud vaim kas olekski muuks võimeline, kui aimamaks mille suutlikus tas peidus on .. äärmisel juhul. Siiski, hing nõuab pühendumust, mitte endale, vaid teistele. Kui palju neid su elus on, paneb mõtlema - vähesed, aga seda enam tähtsamad. Olenemata, et keegi ennast tähtsana ei tunne, sest ego või id ei lase, aga siiski ... huvitav kui vähe neid on, peale enda, lausa masendav - olla nõnda pealiskaudne või siis tõre, võimetu armastama maailma, ainult üksikuid inimesi seal, ja samas võimetu(ilma korraliku võimeta)neile, kelle puhul see midagi määraks teada andmast.
See annab ainult märku sellest, kui neetud läbipõlend ja nõrk isiksus ma olen. Häbi peaks olema, aga pole - needus jällegi. Kergeusk ja minna laskmine .. alkoholi ja droogide udu taha pagemine, mis see on- tahaks teada? Kas? mis? kus? millal?- nii lihtsad küsimused, nii rasked vastused; samas nii selge, kuigi nii segane. Alati on kuskilt üks visioon tulevikust võtta, aga miski kuradi pärast see kõik muutub ajas nii kiiresti(et mitte kasutada matemaatilisi termeneid). Otsustus võimetus. Lihtsalt, tahaks loota, et keegi mind kunagi maha ei müüks, tahaks olla ostja külatee ääres vähematl.
Võiks salastada selle posti tulevaskes menopausiks, aga siiski avaldan, pole kaua aega miskit kritseldand siia, ega tea, kas viitsin ka miskit kirjutada, aga vähemalt üks plätserdus interneti risustamas veelgi!
See annab ainult märku sellest, kui neetud läbipõlend ja nõrk isiksus ma olen. Häbi peaks olema, aga pole - needus jällegi. Kergeusk ja minna laskmine .. alkoholi ja droogide udu taha pagemine, mis see on- tahaks teada? Kas? mis? kus? millal?- nii lihtsad küsimused, nii rasked vastused; samas nii selge, kuigi nii segane. Alati on kuskilt üks visioon tulevikust võtta, aga miski kuradi pärast see kõik muutub ajas nii kiiresti(et mitte kasutada matemaatilisi termeneid). Otsustus võimetus. Lihtsalt, tahaks loota, et keegi mind kunagi maha ei müüks, tahaks olla ostja külatee ääres vähematl.
Võiks salastada selle posti tulevaskes menopausiks, aga siiski avaldan, pole kaua aega miskit kritseldand siia, ega tea, kas viitsin ka miskit kirjutada, aga vähemalt üks plätserdus interneti risustamas veelgi!
| Permalink | 
