blogid
lugesin kellegi blogi, oli vist juha vuorineni joomahullu päevaraamatust mõõtu võtnud või lihtsalt kirjutab üles oma igapäevased napsutrallid, et mitte mõistust kaotada... ise sai ka vahepeal seda tehtud, siis kui joomine ikka väga karmiks kätte läks, kui üle paari kuu kainene kordagi magama minna ei saand ... heh ... karm, mõtlesin täna ennast korralikult täis juua, ilm on ilus, pirokas kutsub, ja zavv ... oi seda zavvi, sinna ple kaua aega ära eksind, krt ple joondki nii kaua, töö, heh kahel ametil korraga, laoori ja joonestaja-projekteerija ... käin korra kontorist läbi, võtan vana gängiga ühendust ja joon hambad piroka murru,,, laup. läen K-ga pulma, seal ei tohiks vist väga täis juua end, puht viisakusest, aga eks näis mis seltskond koos on ... pulma trall ja tasuta alko, mulle sobib ... võibolla liiga kaua enda introverstet masendavat isiksisust puurind ja tunnete maailma uurind, tuleb pealiskaudsust katsuda ja alko ning muude meelemürkidega mõistust avardada "mind expansion" vm. heh ...
njamh, eile õhtul mõtlesin ... ma olen see pahapoiss su gümnaasiumi 11-ndast klassist, see jah, kes istus seal äärmises reas ja ei teinud midagi peale korra rikkumise, mahhineerimise ja sehkendamise, viilimise. Ta siniste silmade tagant paistis siiski midagi, mingit tarkust, jõulist, toorest intelligentsi, ilu, armastust, romantikat, või lihtsalt tühja jääkülma õelust, mis ei suuda leida õiget väljendust. Sina,
healaps, paitüdruk proovisid muuta teda, parandada, teha ta korralikuks, teha tulevik talle, läbi headuse valgusevihu, korrastada ta maailm, lasta natukese päikest ta hinge. Päikseloojangu valguskiirte murduv vikerkaarelisus õhtukülma kastetilkadest, mitte piiritletud inimkuju, mõtlesid sa, teda vaadates ning salaja imetledes. Sa mõtlesid muuta teda, arvasid, et suudad, kõik arvavad seda. See ongi see, mis tõmbab "paitüdrukuid" "pahadepoiste" juurde, see, et kedagi muuta, selle muutuse tähtsus. Sa olid kindel, et muudad, kuid muutusid ise, pärast üürikest piilumist ta süsimusta hinge, siiski, mille varju sa said ainult näha, oleksid kõike näinud oleks tagajärjed hullemad, pöördumatud. ainult varjust piisab, et lummata, et matta su päikselisus niiskesse kurba kongi, mida valvab sinisilmne aheldatud valvur, sõnatu, kes räägib ainult oma liigutuste meloodilisusega sõnatu häälega. sa täitsid ta päevikut, sa üritasid korraldada, planeerida, organiseerida, kuid kõik läks nagu alati, nagu oleks ette määratud, nagu oleks laul, the smithsi laul. päästeürituse uinutas unelev lummus, piiritu inimkuju, mis võibolla päästis su korrast ja reeglitest ja kohustustest, millest loobumist poleks sa iial osanud karta/oodata, nüüd oled sa see keda vihkasid, see keda tahtsid päästa, see keda armastasid salamisi, kellest nägid öösiti aegajalt und ja unistasid oma naiivsuse optimismis lootuses muutusteks. Ta kopeeris oma hinge varju, koopia koopia sinusse, nagu arvutisse viiruse. inimhingede häkker mõtlesid oskamata/tahtmata ennast kaitsta loobudes uneluse unistustesse, loovutades end ta hõljuvasse unistuste maailma, mille reegleid sa ei tea, millel polegi reegleid, mis on arhailises anarhilisuses niivõrd habras, et iga vale liigutus, sõna, hingetõmme hävitab selle ning heidab sinna ligilastud välja nagu juhtus A ja E-ga paradiisis. siiski see maailm pole mingi paradiis mitte kellegile, pigem põrgu ooteruum, nagu hambarsti oma... päh ... ei viitsi kirjutada enam -> kontorisse ja siis jooma.
njamh, eile õhtul mõtlesin ... ma olen see pahapoiss su gümnaasiumi 11-ndast klassist, see jah, kes istus seal äärmises reas ja ei teinud midagi peale korra rikkumise, mahhineerimise ja sehkendamise, viilimise. Ta siniste silmade tagant paistis siiski midagi, mingit tarkust, jõulist, toorest intelligentsi, ilu, armastust, romantikat, või lihtsalt tühja jääkülma õelust, mis ei suuda leida õiget väljendust. Sina,
healaps, paitüdruk proovisid muuta teda, parandada, teha ta korralikuks, teha tulevik talle, läbi headuse valgusevihu, korrastada ta maailm, lasta natukese päikest ta hinge. Päikseloojangu valguskiirte murduv vikerkaarelisus õhtukülma kastetilkadest, mitte piiritletud inimkuju, mõtlesid sa, teda vaadates ning salaja imetledes. Sa mõtlesid muuta teda, arvasid, et suudad, kõik arvavad seda. See ongi see, mis tõmbab "paitüdrukuid" "pahadepoiste" juurde, see, et kedagi muuta, selle muutuse tähtsus. Sa olid kindel, et muudad, kuid muutusid ise, pärast üürikest piilumist ta süsimusta hinge, siiski, mille varju sa said ainult näha, oleksid kõike näinud oleks tagajärjed hullemad, pöördumatud. ainult varjust piisab, et lummata, et matta su päikselisus niiskesse kurba kongi, mida valvab sinisilmne aheldatud valvur, sõnatu, kes räägib ainult oma liigutuste meloodilisusega sõnatu häälega. sa täitsid ta päevikut, sa üritasid korraldada, planeerida, organiseerida, kuid kõik läks nagu alati, nagu oleks ette määratud, nagu oleks laul, the smithsi laul. päästeürituse uinutas unelev lummus, piiritu inimkuju, mis võibolla päästis su korrast ja reeglitest ja kohustustest, millest loobumist poleks sa iial osanud karta/oodata, nüüd oled sa see keda vihkasid, see keda tahtsid päästa, see keda armastasid salamisi, kellest nägid öösiti aegajalt und ja unistasid oma naiivsuse optimismis lootuses muutusteks. Ta kopeeris oma hinge varju, koopia koopia sinusse, nagu arvutisse viiruse. inimhingede häkker mõtlesid oskamata/tahtmata ennast kaitsta loobudes uneluse unistustesse, loovutades end ta hõljuvasse unistuste maailma, mille reegleid sa ei tea, millel polegi reegleid, mis on arhailises anarhilisuses niivõrd habras, et iga vale liigutus, sõna, hingetõmme hävitab selle ning heidab sinna ligilastud välja nagu juhtus A ja E-ga paradiisis. siiski see maailm pole mingi paradiis mitte kellegile, pigem põrgu ooteruum, nagu hambarsti oma... päh ... ei viitsi kirjutada enam -> kontorisse ja siis jooma.
where to buy valium valium for anxiety - valium pill generic
Posted by
Anonymous |
3:47 PM