9. oktoober
Emeriitprofessor Eino Krall saab 75. Akna taga on sügis, kollased vahtralehed lendavad, tuju on hea, teen tööd ja kostitan end pokaali veiniga, jah, kell on 13.04 ja joon veini hommikul, see aitab keskenduda, natukese, joon kohvi ka. Väljas on värske, meenub lapsepõlv, tahaks joosta ääretutel värvilistel leheväljadel ja loopida kolletund lehekesi üles õhku, teadmata miks nad selliseks muutund on, neetud bioloogia, ma tean. Selle pärast ei jooksegi puude all nagu väike laps, ei teegi lehesadu, teen hoopis arvutusi, teen tööd, kuulan Red Hot Chili Pepersit, natukese liiga valjusti võibolla, võibolla mitte, see aitab jälle keskenduda, teeb olemise meeldivaks. Uudiseid täna ei loe, poliitika - häbi mida mu silmad iga päev näevad, täna nad seda ei näe, täna teen tööd, tööd, tööd. Käin koolis, siis teen veel natukese tööd, ka füüsilist, aitan kolida, saan endale suure voodi täna. Suur voodi on hea, mõnus, vedrudega ja lai. Väljas on silmipimestavalt ilus, ühel pool vihmapilv, tume taevas, tume nagu öö, teiselpool sinine taevas, sinine, täis päikest ja mõningaid valgeid pilvetupse. Päev veereb märkamatult õhtu poole, varsti on pime. Pimedus silitab rohetava muru koos langenud lehtede, nagu iidsete sõdalastega ühtseks massiks, tumedaks, millele loobib valguskiiri vahetevahel pilveudust välja veerev kuu. Sügis, sügis. See ei heiduta, kõik liigub edasi kandes meid endas, hoolimata aastaajast. Hoolimata aastaajast raiskame me ka oma aega ebameeldivustele, teeme mööndusi, kõik teavad ju, et midagi saada, tuleb midagi loovutada; tee tööd, näe vaeva..; kes kannatab, see kaua elab(aga elab kannatades); ilu nõuab ohvreid; edu nõuab ohvreid; kõik nõuab ohvreid ja ebameeldivusi, mida me ka mõtlemata millegile muule võimaldame, lootes lõpus ootavale auhinnale, mis on nagu horisont, alati nii kaunis, alati nii kaugel, ühe ohvri kaugusel, peaaegu käega puudutatav, aga mida samm edasi, sedavõrra ka horisont kaugemal. Püüdmatus.
