n2idik

istun kodus, tunnen kuidas kõik veab rööbastelt välja, laine löövad peakohal kokku ja mitte kuidagi ei jaksa enam ujudu, ei tahagi. tahaks käega lüüa, lihtsalt istuda ja vait olla ja mitte midagi mõelda, teha. liiga palju asju olen valinud ei jõua mitte kuidagi, igale poole hilinen, enda jaoks pole enam aega. pole enam enda aega, kõik on ära lubatud, ma olen lubanud teile oma aja, selle ainsa, mis mul on ja ikka jään hiljaks. kas tulevikus muutub see - ei, sest ma olen oma aja teile igaveseks luband, kõigile, ise ei oska sellega peale hakata midagi, teile. aeg põleb koos eluga, vaatan peeglist kergelt habetund nägu, see jutsutab raskest elust? paarist päevast? tulevikust? sinistest jääsilmadest helgib viha, hirm, ükskõiksus, väsimus .. ei teagi mis .. mitte kuidagi ei jõua, päeva läheks 12 tundi juurde vaja ja kiirust liikumisel ja muul .. kell tiksub, kell ei oota, ei seisa .. pean jooksma ..