kolmapäev
Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine. Selle sõnaga tähistatakse erinevaid mõisteid vastavalt sellele, keda vaadeldakse vabaduse subjektina (kelle või mille vabadusest on jutt) ning milliste takistuste puudumist silmas peetakse. Vabadust tõlgendatakse erinevalt ka erinevuste tõttu filosoofilises või ideoloogilises positsioonis.
Vabadust on jaotatud negatiivseks ja positiivseks. Negatiivses ehk kitsas mõttes on vabadus piirangute ja takistuste puudumine tegutsemiseks. Inimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Termini negatiivne vabadus võttis kasutusele Jeremy Bentham, kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud Thomas Hobbes, John Locke ja David Hume. Vabadus positiivses mõttes hõlmab seda ala, kus inimene on autonoomne. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks ihad ja tunded. Ka on piiravate jõududena nähtud sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Selline vabadusekäsitlus ulatub tagasi vähemalt Platonini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvad Immanuel Kant, Jean-Jacques Rousseau, Baruch Spinoza ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel.
Vabadus ja paratamatus on tavakeeles teineteist välistavad mõisted. Vabadus on enesemääramine, võimalus toimida vastavalt tahtele, mida ei determineeri välistingimused. Vabadus on teatud mõttes inimese eetika alus. Baruch Benedictus Spinoza, Johann Gottlieb Fichte, Friedrich Engels jt. on defineerinud vabadust kui "tunnetatud paratamatust". Ajaloo algul, kui ei olnud veel ühe inimese seaduslikku võimu teise inimese üle, oli inimene vaba. Inimese vabaduse piiramine on tingitud sellest, et ühed inimesed sunnitakse alluma teistele inimestele (riigile), kes nende üle valitsevad. Hierarhiaks jagunenud riiklikus ühiskonnas seisavad ühiskondlikud suhted inimese vastas vaenuliku jõuna ja valitsevad tema üle. Vabaduse (sotsiaalses mõttes) vastanditeks on orjus ja vangipõli.
Anarhistliku teooria kohaselt peaks anarhistlik revolutsioon või evolutsioon elimineerima riigi ja vabastama inimesed sotsiaalsest rõhumisest; ning inimeste elutingimused, mis seni nende üle valitsesid võõra, stiihilise jõuna, lähevad inimeste endi kontrolli alla. Toimub hüpe paratamatusest vabadusse. Anarhia annab inimestele võimaluse objektiivseid loodusseadusi oma praktilises tegevuses teadlikult kasutada, ühiskonna arenemist sihikindlalt suunata, luua kõik vajalikud ainelised ja vaimsed eeldused kogu ühiskonna ja iga üksikisiku igakülgseks arenemiseks, s. o. tõelise vabaduse saavutamiseks.
"Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda." — Mihhail Bakunin, "Revolutsiooni katekismus", 1865
Vabadust on jaotatud negatiivseks ja positiivseks. Negatiivses ehk kitsas mõttes on vabadus piirangute ja takistuste puudumine tegutsemiseks. Inimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Termini negatiivne vabadus võttis kasutusele Jeremy Bentham, kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud Thomas Hobbes, John Locke ja David Hume. Vabadus positiivses mõttes hõlmab seda ala, kus inimene on autonoomne. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks ihad ja tunded. Ka on piiravate jõududena nähtud sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Selline vabadusekäsitlus ulatub tagasi vähemalt Platonini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvad Immanuel Kant, Jean-Jacques Rousseau, Baruch Spinoza ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel.
Vabadus ja paratamatus on tavakeeles teineteist välistavad mõisted. Vabadus on enesemääramine, võimalus toimida vastavalt tahtele, mida ei determineeri välistingimused. Vabadus on teatud mõttes inimese eetika alus. Baruch Benedictus Spinoza, Johann Gottlieb Fichte, Friedrich Engels jt. on defineerinud vabadust kui "tunnetatud paratamatust". Ajaloo algul, kui ei olnud veel ühe inimese seaduslikku võimu teise inimese üle, oli inimene vaba. Inimese vabaduse piiramine on tingitud sellest, et ühed inimesed sunnitakse alluma teistele inimestele (riigile), kes nende üle valitsevad. Hierarhiaks jagunenud riiklikus ühiskonnas seisavad ühiskondlikud suhted inimese vastas vaenuliku jõuna ja valitsevad tema üle. Vabaduse (sotsiaalses mõttes) vastanditeks on orjus ja vangipõli.
| Vabadus on tunnetatud paratamatus. See uskumus on argimõtlemises tõene ja arusaadav kui reaalelu fakt, et kodanikul on näiteks «vabadus» alluda politsei korraldustele." |
| — Hillar Padu, "Viljandile alternatiivne ilmavaade", 2004 |
"Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda." — Mihhail Bakunin, "Revolutsiooni katekismus", 1865
