n2idik

Mis on eetika, eetika on vist põhimõtteliselt norm mille järgi ei eksi sa oma moraali piiride vastu ning ei põhjusta teistele emotsionaalseid ebameeldivusi.
Surm on see kui sa lõpetad eksisteerimise.
Mõrv on see kui keegi teine lõpetab sinu eksistentsi.
Enesetapp, on see kui sa mõrvad iseenda.

Surmani viib alati mingisugune sündmuste jada, mis ei sõltu suuresti meist, vaid kõigest ümbritsevast. Olgem ausad, ei saa ju valida, kas sündida või mitte sündida, kuid sünninigi viib mingi sündmuste jada ja nii edasi, ja nii edasi. Kui suur osa meil endil on selles jadas, palju me saame muuta neid sündmusi mis meie ümber toimuvad ja millele me reageerime, kas me kontrollime oma reaktsioone, või on reaktsioon mingile sündmusele on looduse poolt paika pandud - instinktid; sotsiaalselt paika pandud - sotsiaalne küpsus, haridus .. mis omakorda tulenevad perest, koolist, sõpradest.

Surmani viib mingi sündmuste jada, ehk siis teisisõnu elu. Elu on kõigest lühike lõik, sündmuste teljel, mil iga juhtumus on võrdse väärtusega .. kas leht kukkub maha või sina astud sammu tee peal edasi .. vahet ei ole.
Surm on sündmuste lõpp isiku jaoks, milleni viib sündmuste jada. Mis on mõrv? Mõrv on samuti sündmuste lõpp isiku jaoks, kuid lõpetatud kellegi teise poolt. Kuid selle lõpetamiseni viib samuti mingi sündmuste ahel, mis on kuskilt alguse saandu ja kulmineerunud mõrvaga. Kas mõrv on eetiline või mitte mõrvari jaoks? Sündmused mis viivad mõrvani on väga erinevad, kuid neil on kõigil üks ühine joon, nad lõppevad surmaga. Mis võiks algatada selle ahela mis viib inimese sellisele piirile, et teist lahendust ei ole, et ta on emotsionaalselt nii nõrgestatud ja hävitatud, psüühika on auklik, mõttevõime on pimestatud. Alkohol, narkootikumid .. kindlasti kuid sinnagi viivad mingid ahelreaktsioonid. Üks õlu liiga palju, üks õlu liiga vähe? Viimane triip, tablet, süst? Ühiskond, suhted, raha? Suur pauk, mis mõnede arvates algatas ahela mis kestab siiamaani?
Mõrv iseenesest on väga julm tegu, mis valmistab paljudele surnu ning ka mõrvari tuttavatele ja ka mõrvarile enesele palju emotsionaalseid ebameeldivusi. Kuid samas ei eksi mõrvar oma moraalinormide vastu, sest tal ei ole muud võimalust olnud kui tappa oma ohver. Seega mõrv on sama eetiline kui surm, sest surres tekitame palju emotsionaalseid ebameeldivusi oma tuttavatele ja lähedastele, kuid ei eksi oma moraalinormide vastu, sest midagi muud ei ole üle jäänud, kui surra. Enestapp on samuti sama eetiline kui surm, sest enesetapunigi viivad suuresti meist sõltumatud sündmuste jadad mille kulminatsiooniks on eksistentsi lõpp.
Kui surra 50-selt kopsuvähki olles 35 aastat suitsetanud, kuidas seda võtta. Surm haigusesse või enesetapp .. on ju näiliselt vaba valik tõmmata enesele kuupmeetrite kaupa mürgist suitsu kopsu..