mõttetuse skeem
ma vihkan maailma, sest aega ei saa peatada... hirmutav, kas pole ? üks päev nägin ilusaimat ja
stiilseimat tüdrukut, keda üldse kunagi silmad on silitand, ta röövis mu pilgu, selle kinnituseks
naeratas ta põlglikult. tal olid suured sinised silmad, vist, võibolla olid päikseprillid,,,
võibolla kujutasin kõike ette,,, lisaks silmadele .. tal olid veripunased huuled, kontrastsed värvid ... päikese käes sillerdav päevitund nahk, kahvatu ja pruun korraga, blondid lendlevad juuksed, enesekindel jahe kõnnak, ta teadis, et kõik imetlevad teda, naised kadestavad teda, ta tead is, et mäed liiguvad paigast, kartes talle pahameelt teha, sellega, et ta peaks neist üle kõndima, tast kiirgas energiat, elu, seksi, armastust, puhtust, julmust, rahu, ükskõiksust, hoolivust ... ta vihkas seda maailma, ta armastas seda maailma, ta naeratas põlglikult, kuid mitte kõrgilt, leebelt, üleolevalt, teades, et teda märgatakse, et teda armastatakse, teades, et tema pärast alustatakse sõdasid, teades, et tema pärast jäetakse hingetõmbeid vahele, sest kardetakse kogu õhku maailmast ära hingata, hinge kinnilööv põlglik naeratus. stiilsed inimesed naeratavadki vist alati põlastavalt, see on stiil -> kõik vahivad mind, ärge vahtige raisk, see on provokatsioon -> vaata mind, sina ei ole kunagi selline, imetle kadesta .. haha,,, tüdruku riietus oli nagu harmoonia 60-ndatest, 70-ndatest, 80-ndatest 90-ndatest, 00-ndatest ja millestki salapärasest veel. hetkeks mulle tundus, et ma tean teda kusagilt, hetkeks mulle tundus, et ma tahaks ta nime, telefoni nr., korteri nr., jala nr., ta sõpru, ta vaenlasi, ta vanemaid, ta armukesi, kõike mis vähegi temaga seotud, kõike seda tunda, teada ... teda tunda ... masendav, aga ma ei küsind, ei pöörand isegi ümber, et heita veel üks pilk, sest ma kartsin lõhkuda nii imekauni unelma, sest ma kartsin lasta röövida veel ühe pilgu, kartsin kaotada tekkind mõtted, tunded. teise silmapilguga oleks kogu see sära ta ümbert kadund, ta oleks muutund lihtsalt üheks inimeseks paljudest, selliseks halliks, keda keegi ei märka ja kogu eelnev mõte/kirjeldus oleks kadund, ununend ... silmapilgu ohver olen, kunagi ei tea mis silmapilk nurga tagant toob TÜ raamatukogu nurgatagant tuli selline...
.
.
.
...ei tea kas mõtete arv mis sekundis peast läbi jookseb on piiratud...
.
.
.
...kas mõtted on katalüseeritavad, nagu keemilised reaktsionid...
.
.
.
...mõtted vist ongi biokeemilised reaktsioonid...
.
.
.
...hmm...
.
.
.
...miks...
.
.
.
...ma ei tea mis on mõtted, mõtlen, aga sisuliselt ei tea mida ma teen, kas ma üldse mõtlen...
.
.
.
luuletaja kirjutab, et tähtede vahel on ruumi, kunstnik illustreerib selle, mina küsin kas ruumis on vahel tähti,
ning kedagi see ei huvita, sest ükski eestlane ei usu luuletajat, nad luuletavad ju ..
.
.
.
ostsin kartuli putru, leti taga taipasin, et ostes müün ennast ... müün ennast kontorisse laua taha, tööd tegema...
.
.
.
...seda teksti kirjutades on mul dejavu...
.
.
.
ma olen elunautleja, või vähemalt tahaks olla, ei tee midagi mis mul ei meeldi, ei pööra tähelepanu, töölgi käin ainult täpselt nii palju
kui vaja on, kui tööl käin, siis naudin seda, naudin vaba aega, naudin inimesi,
ja miski muu ei huvita... ei loe mõttetuid sedeleid kui tuju pole, ei vaata telekat, ei räägi inimestega kui ei taha, ei püüa meeldida inimestele...
.
.
.
...see on...
.
.
.
...idee, unistus...
.
.
.
...või...
.
.
.
...lihtsalt mõte...
stiilseimat tüdrukut, keda üldse kunagi silmad on silitand, ta röövis mu pilgu, selle kinnituseks
naeratas ta põlglikult. tal olid suured sinised silmad, vist, võibolla olid päikseprillid,,,
võibolla kujutasin kõike ette,,, lisaks silmadele .. tal olid veripunased huuled, kontrastsed värvid ... päikese käes sillerdav päevitund nahk, kahvatu ja pruun korraga, blondid lendlevad juuksed, enesekindel jahe kõnnak, ta teadis, et kõik imetlevad teda, naised kadestavad teda, ta tead is, et mäed liiguvad paigast, kartes talle pahameelt teha, sellega, et ta peaks neist üle kõndima, tast kiirgas energiat, elu, seksi, armastust, puhtust, julmust, rahu, ükskõiksust, hoolivust ... ta vihkas seda maailma, ta armastas seda maailma, ta naeratas põlglikult, kuid mitte kõrgilt, leebelt, üleolevalt, teades, et teda märgatakse, et teda armastatakse, teades, et tema pärast alustatakse sõdasid, teades, et tema pärast jäetakse hingetõmbeid vahele, sest kardetakse kogu õhku maailmast ära hingata, hinge kinnilööv põlglik naeratus. stiilsed inimesed naeratavadki vist alati põlastavalt, see on stiil -> kõik vahivad mind, ärge vahtige raisk, see on provokatsioon -> vaata mind, sina ei ole kunagi selline, imetle kadesta .. haha,,, tüdruku riietus oli nagu harmoonia 60-ndatest, 70-ndatest, 80-ndatest 90-ndatest, 00-ndatest ja millestki salapärasest veel. hetkeks mulle tundus, et ma tean teda kusagilt, hetkeks mulle tundus, et ma tahaks ta nime, telefoni nr., korteri nr., jala nr., ta sõpru, ta vaenlasi, ta vanemaid, ta armukesi, kõike mis vähegi temaga seotud, kõike seda tunda, teada ... teda tunda ... masendav, aga ma ei küsind, ei pöörand isegi ümber, et heita veel üks pilk, sest ma kartsin lõhkuda nii imekauni unelma, sest ma kartsin lasta röövida veel ühe pilgu, kartsin kaotada tekkind mõtted, tunded. teise silmapilguga oleks kogu see sära ta ümbert kadund, ta oleks muutund lihtsalt üheks inimeseks paljudest, selliseks halliks, keda keegi ei märka ja kogu eelnev mõte/kirjeldus oleks kadund, ununend ... silmapilgu ohver olen, kunagi ei tea mis silmapilk nurga tagant toob TÜ raamatukogu nurgatagant tuli selline...
.
.
.
...ei tea kas mõtete arv mis sekundis peast läbi jookseb on piiratud...
.
.
.
...kas mõtted on katalüseeritavad, nagu keemilised reaktsionid...
.
.
.
...mõtted vist ongi biokeemilised reaktsioonid...
.
.
.
...hmm...
.
.
.
...miks...
.
.
.
...ma ei tea mis on mõtted, mõtlen, aga sisuliselt ei tea mida ma teen, kas ma üldse mõtlen...
.
.
.
luuletaja kirjutab, et tähtede vahel on ruumi, kunstnik illustreerib selle, mina küsin kas ruumis on vahel tähti,
ning kedagi see ei huvita, sest ükski eestlane ei usu luuletajat, nad luuletavad ju ..
.
.
.
ostsin kartuli putru, leti taga taipasin, et ostes müün ennast ... müün ennast kontorisse laua taha, tööd tegema...
.
.
.
...seda teksti kirjutades on mul dejavu...
.
.
.
ma olen elunautleja, või vähemalt tahaks olla, ei tee midagi mis mul ei meeldi, ei pööra tähelepanu, töölgi käin ainult täpselt nii palju
kui vaja on, kui tööl käin, siis naudin seda, naudin vaba aega, naudin inimesi,
ja miski muu ei huvita... ei loe mõttetuid sedeleid kui tuju pole, ei vaata telekat, ei räägi inimestega kui ei taha, ei püüa meeldida inimestele...
.
.
.
...see on...
.
.
.
...idee, unistus...
.
.
.
...või...
.
.
.
...lihtsalt mõte...
