31. august
Istun kodus, akna taga sabistab vihma. R.E.M. mängib, eile sai joodud .. masendus on .. R.E.M. sobib täiesti sellise ilma, tujuga. Eile, eile, eile .. ülikond on kergelt tolmune, vene tibinad üritasid pilkavalt naerda bussipeatuses pohmas ja ülikonnas Jaani üle, ei teind välja, vaatasin neile ainult põlastavalt otsa, tõmbas tibinad näost kaameks. Panin suitsule zippost tuld, vaatasin bussiaegu. Vene tibinad sosistasid aupaklikult, sellised mõttetud kudinad nagu plekist välgumihkel, nn kvaliteet firmade nimed ja muu selline sodi kutsub esile sellist tüüpi inimestes aukartuse .. masendav .. kuradi orjad, brändi orjad, stiili orjad, raha orjad .. bussisõidud on pohmas peaga tõsine piin, mitte et nad niisama ei oleks. Vanamutid seisavad nagu postid jalus, kõik haiseb ja on muidu räpane, inimesed on nagu kilud plekk-karbis, masendav, masendav .. Käisin pangas, ütlemas, et ma ei taha õppelaenu, need värdjad kannavad muidu hoobilt 20k pangaarvele ja pärast, kui kool läbi on, oled sa samahästi kui nende jobude ori mõneks ajaks, küsivad teab mis hirmsa prossaga kogu papi tagasi. Matsid raisk. Ma ei saa sellest aru, miks ma pean panka ronima ja ütlema, et ma ei taha laenu, võiks ikka vastupidi olla, et siis venin panka kui laenu vaja, aga jah, mida iganes. Lasin samas kaardi ka teha, vana kadus vist juba eelmine suvi mingi jooma käigus ära. Uued u-panga koodid ja kasutaja tunnuse võtsin kah. Maksin võla ära ühte veinikasse, kus eile sai napsitatud. Kõndisin tänaval, vihma sadas, masendav oli olla, kui järsku tahtsin naerda. Naerda kõige selle sumina üle, naerda vastikute tõusikute üle, kes arvavad, et kõnniteed on nende luksus autode parkimis kohad. Naerda invaliidide, santide, rikkurite, intelligentide, kirjanike, sportlaste, masendavate meediainimeste, kuulsuste, igasugu pseudokuulsuste üle. Enda üle.. Taipasin, mis on elu ja maailma mõte. See on üks. Lihtsalt üks. Kahte polegi on ainult üks, pole vastandeid, ega erinevusi. Kõik on seotud. Pimedus ja valgus on üks, sama tervik. Mina ja maailm on sama asi, nagu ka maailma ja mina ja mina ja teie. Kõik on üks ja sama. Kui poleks mind või sind, või kasvõi kui seda Lydia Koidula tamme mu akna all poleks kunagi kasvama pandud, siis poleks midagi. Ma olen samapalju puu kui ma olen mina ise.. Seda tundes on lihtne jalutada kitsal munakivi tänaval, naerda hinges või naerda valjusti vihma sabina käes, sest vahet ei ole, kõik on üks ja sama.
