n2idik

ok - käratas musta riietatud hall kuju, baarist väljudes. Võttis viimase suitsu pakist ning süütas selle metallselt läikiva tulemasinaga. Viskas tühja pakendi õhku ja lajaas sellele jalaga. Pilk eksis hetkeks taevasse, jäädes unelevalt tähtedele seisma, mõledes samal ajal mingile vanale matuse tekstile, kuidas sündides pidavat süüdatama igale inimesele üks täht ning surres see samune kustutatama, kuid mis siiski päris ära ei kustu, või vähemalt mitte korraga, sest täht on kaugel ja valguski liigub mingi kiirusega, st. et kuigi täht on kustunud, liigub sealt siiski valgust. Jahh - mõtles hall kujuke, kui korraga põrnitses omi kingi, mis olid mudaseks saand, kevad, raisk, pomises ta omaette, kuradi muda, raisk! Pime oli väljas, sammud kõlasid majadevahelt vastu, pea oli mõtetest tühi. Kujuke sammus vapralt edasi, lennutas hõõguva koni ilusa kaarega vastu liiklusmärki, see tõi poolsunnitud irve näole. Haha, raisk. Naeru kõminas meenusid prohveti laused: "Ainus viga, mis kilpkonnadel on, on see, et sellili maas on nad täitsa abitud. Kleebi kaks kilpkonna omavahel kokku ja neid ei peata miski. Õiged ninjad teavad, et nõrkused tuleb muuta tugevusteks, nii et kui oled valmis igaks muutuseks, siis pane pizzanuga valmis, Donatello.", ainus asi, et mida see tähendab, kuidagi sügavamõtteline, kes on selle autor, mõtles ta omaette, otsides paaniliselt suitsupakki taskust. Lootusetu, pomises ta, alati on nii, et siis kui sul tõeliselt midagi vaja läheb, oled sa selle minema visanud. Eemalt silmas ta valguse sära, ühe mõdu jaoks on veel ruumi ja suitsu läheks vaja. Niisiis baar, sammud viisid iseenesest sisse.
"Mida fakki, ma olen listis, ma tunnen siin kõiki!", õiendas maipõrnikas ja surus sarved ukse vahele. Isegi tema haute couture kitiin ei suutnud respekti äratada herilastes, kes olid ausalt öelda oma karjääri jooksul igasuguseid satikaid näinud. "Kirp, Koonlane+1, Kuuseürask, Lutikas+20, Metsakuklane, Puruvana, sind ei ole", teatas turvamees resoluutselt ja sulges tee. "Eri õelus!", sajatas Maipõrnika käevangust verinoor lehetäi.
mida p****t?
"Ei viitsi ausalt öelda enam seda suva pininat kuulata", ütles kärbes Vello ja vaatas lepatriinule 24-kordse pildiga otsa. Lepatriinu tõmbas täpiks ja meenutas endamisi teist kärbest, Francescot, oli vist hispaanlane... Muudkui senorita, senorita, ja kui kena punane kleit pidi veel olema... Triinu õhkas ja proovis Cosmost mõnd õpetussõna meelde tuletada, kuid mõistis, et armastatud baarikärbse hingeelu jääb talle alatiseks mõistmatuks.
mida p****t?
"Sõpradega koos ei saa ikka baari tulla, saba on ju meetripikkune", urises kõige tagumine lutikas omaette ja mõõtis pika vihase pilguga oma eespool asuvaid äravahetamiseni sarnaseid suguvendi. Oleks pidanud ikka ennast kodus enne korralikult täis jooma ja mitte jääma sajajalgse mingit secret handshake'i õppima kööki samal ajal kui teised toas madratsi vahel peo püsti panid... "Bloody mary!", jõudis järjekord lõpuks ka temani ja letile kõlksatas ID-kaart tõestamaks, et 18 kuud vanust on lõpuks täis saanud.
mida p****t?
Kliendid on täna kuidagi ühesugused, mõtles baaridaam resigneerunult ja vaatas tülpimusega väikest vihast halli kujukest leti taga. "See kõik on ainult ajutine", ütles ta endale taas maailma suurima vale, jälgis kadedusega, kuidas seltskonnaliblikad taamal õietolmupilves ans.Anduri saatel hõljusid, ning mõistis, et Euroopa moelavade jaoks on tema triibuline kere siiski veidi liiga paks ja karvane.
mida p****t? kuhu ma sattund olen, käristas kujuke. Ei, igasugu hapetest tuleb kaarega mööda minna, ja kurat, seda suitsu veel vaja on? Ümberpöörates lõi ukse pauguga kinni ning selle kinnituseks saatis ka veel paar vene keeles lärmavat Ivanni resoluutselt p-sse, ning jätkas oma rasket matka kodu poole. Raske on see retk.