n2idik

Olen nädal aega pidutsend, mõtte võime jookseb juba pikemat aega oma teed.
Maailma pidi kerge olema vallutada, aga mitte naist. Vahepeal ma mõistsin peaaegu selle sügavust. Nüüd ei oska lauset lugeda, isegi mitte pealiskaudselt. Mõttetu, kõik on mõttetu. Loodus puhkeb õide, läheb roheliseks. Mina vastupidi kukkun kokku, mandun kõdusse. Väsimusest ei oska ei rõõmustada, vihastada, kurvastada. Kivina istun, emotsioonituses, üks püsivamaid vorme läbi aja siiski. Trüki tähed on pressitud aju kupli taha, ei saa kinnitustest lahti, püsivpüsiv. Lugeda ei oska, mõtetest olen tühi, emotsioonidest. Unega tahaks päästa end, otsida teises reaalsuses, teises kontekstis. Kohustused on hullemad kui laeva ankur, mis hoiab siis kas maailma minema sõitmast või midagi muud. Titaanist, purustamatuks ankruks on saanud kool, kohustused, sõbrad, perekond, raha-raha-raha, töö, lollussssssss, tegevusetuse mõttelagedus - mis nii mõnegi tühistab siit seosetust loogikavabast reast. Ma kardan, et kõiges on süüdi loogika, kogu selles ankrus. Mis on nagu nael, kirstu kaane kinnitusel. Olen väsind reaalsusest, kus kõik on nii erikuradima loogiline ja selge. Kui õun õhku visata, siis miks ta raibe peab tagasi alla kukkuma, võiks kas või kordki, erandi kinnituseks, orbiidile, või kurat teab kuhu, lennata. Oleks ju hea kui nii juhtuks, ei saaks ette arvestada, isegi mitte alateadlikult. Mitte kuidagi. See päästaks veel maailma. Kui üks päev buss enam ei sõidakski peatusesse, sest busse poleks lihtsalt olemas, poleks kellegil mõtetki bussist. Kui ükskord hommikul üles ärgates polegi sa enam inimene vaid hoopis vesi radiaatorites, soojendamas tuba ja enda kunagisi liigikaaslasi. Või eksisteeriksid hoopiski lainena. Iga päev midagi uut, kõik nii kindel oleks järsku ebakindel, mõttetu, loogikavaba. Kaootiline kaos.