n2idik

Oma aastate pikkuses võitluses alkoholiga, olen varisend põrmu. Pean tunnistama kaotust arvukama vastase vastu, kuigi tuleb tunnistada, et sain vastase ridadest palju hävingut külvata. Võitlus alkoholiga on nagu tuuleveskitega, või kaheksa pealise lohega, ühe lööd maha, kasvab 2 asemele. Viimaks on jaks raugend kuigi maks jaksaks veel, aga siiski, tuleb tunnistada alkoholi võitu. Alkohol on meie vaenlane, seda me hävitame. Töö on meie sõber, seda me ei puutu.
Hakkan limonaadi jooma!
Esivanemate hinged karjuvad suurest vihast hinge tagumistes soppides, esivanemad vihkavad loobumist, kaotust, hirmu... vanad eesti vanemad, sõjapealikud ei taha tunnistada allaheitlikust, kompromisse. [Kazantakiselik]

Ahh
Vaevata
Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Jah kõik on hea kõik on hea

Ahh
Paremaks
Ja päiksetõus läeb aina varemaks
Ja maailm läeb aina paremaks
Jah kõik on hea kõik on hea

Ahh
Helgemaks
Ja taevas läeb uha selgemaks
Ja elu läeb üha helgemaks
Jah kõik on hea kõik on hea

Ahh
Kõik on hea kõik on hea
Kõik on hea hea kõik on hea

Ahh
Keelatud
Kõik halb on ammu ära keelatud
Ja murepisar alla neelatud
Jah kõik on hea kõik on hea

Ahh
Kõik on hea kõik on hea
Kõik on hea hea kõik on hea

Ahh
Kõik on hea kõik on hea
Kõik on hea hea

[T. Trubetsky]

Olen suutnud ennast lainestada õigele rütmile ja sagedusele. Tunnen enda terviklikkust, seda, et ma ei asu ainult enda pea sees, kus triivivad mõtted ning intuitsiooni aimamamine. Ma tunnen end kätes ja jalgades, südames, puudes, lindudes, majades. Paljud chakrad on avatud(südame-, kurgu- ning kroonchakrad) mõned on liiga aktiivsed (kõhu ning kolmanda silma chakrad) ning osad väheaktiivsed (juur- ja sakraalchakrad).
Enestunne on hea, kõike hõlmavuse tunne. Teate seda tunnet, kus kõik, mis soovid on peos, võid võtta mida tahad - ükskõik mida. Võid liikuda silmapilguga sinna kuhu soovid .. kõikvõimas tunne - hirmude, ihade, jõuetuse vaba.
Maailma ilu ja jõud on minu sees, minu mõtetes ja tunnetes. Ainus küsimus, kuidas seda säilitada, kuidas hoida taskaalu ning häirimatust. Kas seda ongi üldse võimalik kaotada, kord, kui ta juba leitud/loodud on. Maailm on energia, Jumal on energia, Mina olen energia.

Follow your bliss and the universe will open doors for you where there were only walls. [J. Campbell]

On mõõdund palju aega ja vett nii mõndagi on jooksnud ookeani sellest ajast, kui viimati siia midag skribasin, aga ehk aeg annab arutust - siiski ... aeg mõõdub, miski ei muutu. Aasta või paar on sellest mõõdas, kui viimati sai tablettide ja juttidega tutvust tehtud, karm karma. Reaktsiooni võime neile eriti ei prane, eks see olegi üheks õelaks põhjuseks miks kirjutada 6 ajal hommikul või öösel, mine tea. Jällegi - ei tea kumb on targemad kas siis päevad või ka ööd, kui ehk siiski mõlemad ei kulmineeru ühes eneseavastus püramiidis, mida hoomab kõiksuse silm, mis võiks olla väga vabalt minu oma, kui see ei pärineks kuskilt varemetest. Ideest ürgsest, aga kes seda ikka teab... alkoholi ja muudest joovetest hõivatud vaim kas olekski muuks võimeline, kui aimamaks mille suutlikus tas peidus on .. äärmisel juhul. Siiski, hing nõuab pühendumust, mitte endale, vaid teistele. Kui palju neid su elus on, paneb mõtlema - vähesed, aga seda enam tähtsamad. Olenemata, et keegi ennast tähtsana ei tunne, sest ego või id ei lase, aga siiski ... huvitav kui vähe neid on, peale enda, lausa masendav - olla nõnda pealiskaudne või siis tõre, võimetu armastama maailma, ainult üksikuid inimesi seal, ja samas võimetu(ilma korraliku võimeta)neile, kelle puhul see midagi määraks teada andmast.
See annab ainult märku sellest, kui neetud läbipõlend ja nõrk isiksus ma olen. Häbi peaks olema, aga pole - needus jällegi. Kergeusk ja minna laskmine .. alkoholi ja droogide udu taha pagemine, mis see on- tahaks teada? Kas? mis? kus? millal?- nii lihtsad küsimused, nii rasked vastused; samas nii selge, kuigi nii segane. Alati on kuskilt üks visioon tulevikust võtta, aga miski kuradi pärast see kõik muutub ajas nii kiiresti(et mitte kasutada matemaatilisi termeneid). Otsustus võimetus. Lihtsalt, tahaks loota, et keegi mind kunagi maha ei müüks, tahaks olla ostja külatee ääres vähematl.
Võiks salastada selle posti tulevaskes menopausiks, aga siiski avaldan, pole kaua aega miskit kritseldand siia, ega tea, kas viitsin ka miskit kirjutada, aga vähemalt üks plätserdus interneti risustamas veelgi!

leidsin mingi naistesebija blogist lahedaid bloogi värke, neid teste ... ise ei viitsi neid enam eriti teha, aga ...

Your Seduction Style: Fantasy Lover

You know that ideal love that each of us dreams of from childhood? That's you! Not because you posess all of the ideal characteristics, but because you are a savvy shape shifter. You have the uncanny ability to detect someone's particular fantasy... and make it you. You inspire each person to be an idealist and passionate, and you make each moment memorable Even a simple coffee date with you can be the most romantic moment of someone's life By giving your date exactly what he or she desires, you quickly become the ideal lover. Your abilities to make dreams come true is so strong, that you are often the love of many people's lives. Your ex's (and even people you have simply met or been friends with) long to be yours. No doubt you are the one others have dreamed of... your biggest challenge is finding *your* dream lover.

http://www.epl.ee/?arvamus=395425
Huvitav tekst. Hea võimalus oma tõelist rassismimeelsust siin blogikeses välja näidata.
Leidub ikka veidraid sinisilmseid tüüpe küll meil siin, Eestimaal. Tahavad igasugu imelikke mudakoonlasi enda sekka elama. Neegreid Somaaliast, või teab kust. Kauneid poolatare tänavanurgale silma tegema (litse siis vist?) - mida veel? Veidrad unistused mõnel, igatsus, et maailm oleks üks poolpruun poolpilukil silmadega mass, kes räägiks üht keelt(lõppkokkuvõttes, esialgu küll mitut, et saaks erinevates keeltes tere õelda .. ilma reisimata). Kaotades pluralismi oma teelt. Ei tahaks küll olla väga rassist, aga selline idee välgatus on küll kahtlaselt vastukarva. Eriti nähes, kuidas mõnel pool tehakse tänavatel "Türgit" nagu meil tehti "Rossiat" karjudes, rüüstates ja poode tühjaks varastades. Ohh ajad, ohh kombed njaah..
Vastandlikud kultuurid ja rahvused on alatasa sõdinud ja vist mitte niisama, vaid ikkagi alahoidlikusest, et säilitada oma kultuuri, muidugi vahest tahetakse ka raha ja maad. Kodusõjad on muidugi ka omaette nähtus, see rohkem vist selline uueaja trend, poliitilised vaated ja rahakäntsakas (meie kaasaja feodaalvõim) aga siiski. Kui kunagi peaks valima, siis isiklikult peaks rohkem vist enda vendadeks ja kaasmaalasteks venelasi või siis eesti venelasi, kui mingeid tsurbanne või mudokoonlasi(kes muuseas kaebaks kindalsti selle artikli autori sellise veidra üldistuse ´mudakoonlane´ pärast kohtusse).

Igatahes, mõte sellel tekstil siis see, olgugi, mis seal artiklis kirjas, aga see pigem õhutab rassismi kui avab meie sinised silmad helgele tulevikule, kus kõik neegrid ja moslemid ja kristlased ja pilukad ja valged ja juudid jooksevad kelkides mööda aasasid ringi ning loobivad lillesid õhku, kuna nii tore ja lõbus on. Kõik teeksid omavahel tittesid ning geid ja muud veidrate kommetega inimsed muudkui teeks paaraade ja marsiks. Kõik suudleks üksteisi põskedele, aitaks vanureid üle tee ja keegi ei sülitaks maha.
Kommunismi idee ka selline imeilus, kus kõigil nii väga-väga hea, aga eks me kõik tea, kuidas see välja kukkus.
Artikkel pigem õhutab vaenu ja rassismi, nagu minu puhulgi ... olen idiootajakirjaniku ohver.
Seetõttu kirjutasin üle tüki aja oma idiotisimitemplisse.

Olen nädal aega pidutsend, mõtte võime jookseb juba pikemat aega oma teed.
Maailma pidi kerge olema vallutada, aga mitte naist. Vahepeal ma mõistsin peaaegu selle sügavust. Nüüd ei oska lauset lugeda, isegi mitte pealiskaudselt. Mõttetu, kõik on mõttetu. Loodus puhkeb õide, läheb roheliseks. Mina vastupidi kukkun kokku, mandun kõdusse. Väsimusest ei oska ei rõõmustada, vihastada, kurvastada. Kivina istun, emotsioonituses, üks püsivamaid vorme läbi aja siiski. Trüki tähed on pressitud aju kupli taha, ei saa kinnitustest lahti, püsivpüsiv. Lugeda ei oska, mõtetest olen tühi, emotsioonidest. Unega tahaks päästa end, otsida teises reaalsuses, teises kontekstis. Kohustused on hullemad kui laeva ankur, mis hoiab siis kas maailma minema sõitmast või midagi muud. Titaanist, purustamatuks ankruks on saanud kool, kohustused, sõbrad, perekond, raha-raha-raha, töö, lollussssssss, tegevusetuse mõttelagedus - mis nii mõnegi tühistab siit seosetust loogikavabast reast. Ma kardan, et kõiges on süüdi loogika, kogu selles ankrus. Mis on nagu nael, kirstu kaane kinnitusel. Olen väsind reaalsusest, kus kõik on nii erikuradima loogiline ja selge. Kui õun õhku visata, siis miks ta raibe peab tagasi alla kukkuma, võiks kas või kordki, erandi kinnituseks, orbiidile, või kurat teab kuhu, lennata. Oleks ju hea kui nii juhtuks, ei saaks ette arvestada, isegi mitte alateadlikult. Mitte kuidagi. See päästaks veel maailma. Kui üks päev buss enam ei sõidakski peatusesse, sest busse poleks lihtsalt olemas, poleks kellegil mõtetki bussist. Kui ükskord hommikul üles ärgates polegi sa enam inimene vaid hoopis vesi radiaatorites, soojendamas tuba ja enda kunagisi liigikaaslasi. Või eksisteeriksid hoopiski lainena. Iga päev midagi uut, kõik nii kindel oleks järsku ebakindel, mõttetu, loogikavaba. Kaootiline kaos.

Monument

Kõik me kandi inimesed teadsid seda meest
tegi tööd ja võttis viina üldse lahe vend.
Ainus viga mis tal oli napakas idee
ehitada kodumetsa munni monument.

Salaja ta laande kokku telliskive kandis
polnuks pime näha võinuks teda igal ööl.
Ühel päeval kole kuju oligi siis valmis
keset metsa nilbelt kõrgus viie aasta töö.

Mees see ise istus tipus kuusepuude kohal
nägid teda ekskursioonid meilt ja võõra maised.
Saja meetri kõrguselt ta vaatas alla maha
ja siis hüppas hüüdes ise tere õhtus naised.

Autor maeti sinna samma monumendi manu
kuid ei suuda keegi matta napakaid ideeid.
Nüüd meil eestis kerkib justkui seeni peale sadu
samalaadseid monumente sadu tuhandeid,
sadu tuhandeid, sadu tuhandeid lalala

Ilus lauluke, oleks nagu päevapoliitilne, aga mine tea.

ok - käratas musta riietatud hall kuju, baarist väljudes. Võttis viimase suitsu pakist ning süütas selle metallselt läikiva tulemasinaga. Viskas tühja pakendi õhku ja lajaas sellele jalaga. Pilk eksis hetkeks taevasse, jäädes unelevalt tähtedele seisma, mõledes samal ajal mingile vanale matuse tekstile, kuidas sündides pidavat süüdatama igale inimesele üks täht ning surres see samune kustutatama, kuid mis siiski päris ära ei kustu, või vähemalt mitte korraga, sest täht on kaugel ja valguski liigub mingi kiirusega, st. et kuigi täht on kustunud, liigub sealt siiski valgust. Jahh - mõtles hall kujuke, kui korraga põrnitses omi kingi, mis olid mudaseks saand, kevad, raisk, pomises ta omaette, kuradi muda, raisk! Pime oli väljas, sammud kõlasid majadevahelt vastu, pea oli mõtetest tühi. Kujuke sammus vapralt edasi, lennutas hõõguva koni ilusa kaarega vastu liiklusmärki, see tõi poolsunnitud irve näole. Haha, raisk. Naeru kõminas meenusid prohveti laused: "Ainus viga, mis kilpkonnadel on, on see, et sellili maas on nad täitsa abitud. Kleebi kaks kilpkonna omavahel kokku ja neid ei peata miski. Õiged ninjad teavad, et nõrkused tuleb muuta tugevusteks, nii et kui oled valmis igaks muutuseks, siis pane pizzanuga valmis, Donatello.", ainus asi, et mida see tähendab, kuidagi sügavamõtteline, kes on selle autor, mõtles ta omaette, otsides paaniliselt suitsupakki taskust. Lootusetu, pomises ta, alati on nii, et siis kui sul tõeliselt midagi vaja läheb, oled sa selle minema visanud. Eemalt silmas ta valguse sära, ühe mõdu jaoks on veel ruumi ja suitsu läheks vaja. Niisiis baar, sammud viisid iseenesest sisse.
"Mida fakki, ma olen listis, ma tunnen siin kõiki!", õiendas maipõrnikas ja surus sarved ukse vahele. Isegi tema haute couture kitiin ei suutnud respekti äratada herilastes, kes olid ausalt öelda oma karjääri jooksul igasuguseid satikaid näinud. "Kirp, Koonlane+1, Kuuseürask, Lutikas+20, Metsakuklane, Puruvana, sind ei ole", teatas turvamees resoluutselt ja sulges tee. "Eri õelus!", sajatas Maipõrnika käevangust verinoor lehetäi.
mida p****t?
"Ei viitsi ausalt öelda enam seda suva pininat kuulata", ütles kärbes Vello ja vaatas lepatriinule 24-kordse pildiga otsa. Lepatriinu tõmbas täpiks ja meenutas endamisi teist kärbest, Francescot, oli vist hispaanlane... Muudkui senorita, senorita, ja kui kena punane kleit pidi veel olema... Triinu õhkas ja proovis Cosmost mõnd õpetussõna meelde tuletada, kuid mõistis, et armastatud baarikärbse hingeelu jääb talle alatiseks mõistmatuks.
mida p****t?
"Sõpradega koos ei saa ikka baari tulla, saba on ju meetripikkune", urises kõige tagumine lutikas omaette ja mõõtis pika vihase pilguga oma eespool asuvaid äravahetamiseni sarnaseid suguvendi. Oleks pidanud ikka ennast kodus enne korralikult täis jooma ja mitte jääma sajajalgse mingit secret handshake'i õppima kööki samal ajal kui teised toas madratsi vahel peo püsti panid... "Bloody mary!", jõudis järjekord lõpuks ka temani ja letile kõlksatas ID-kaart tõestamaks, et 18 kuud vanust on lõpuks täis saanud.
mida p****t?
Kliendid on täna kuidagi ühesugused, mõtles baaridaam resigneerunult ja vaatas tülpimusega väikest vihast halli kujukest leti taga. "See kõik on ainult ajutine", ütles ta endale taas maailma suurima vale, jälgis kadedusega, kuidas seltskonnaliblikad taamal õietolmupilves ans.Anduri saatel hõljusid, ning mõistis, et Euroopa moelavade jaoks on tema triibuline kere siiski veidi liiga paks ja karvane.
mida p****t? kuhu ma sattund olen, käristas kujuke. Ei, igasugu hapetest tuleb kaarega mööda minna, ja kurat, seda suitsu veel vaja on? Ümberpöörates lõi ukse pauguga kinni ning selle kinnituseks saatis ka veel paar vene keeles lärmavat Ivanni resoluutselt p-sse, ning jätkas oma rasket matka kodu poole. Raske on see retk.